Kodutuseks nimetatakse reeglina seisundit, mil inimesel puudub isiklik või üüritud eluase, alalised majutustingimused ning kes on suunatud ajutistesse alternatiiveluasemetesse või ööbib väljas.[1][2]

Kodutu mees Prantsusmaal Pariisis
Tänaval magav kodutu perekond Kolkatas Indias

Kodutuse liigidRedigeeri

Euroopa kodutuse jälgimise keskus (European Federation of National Organisations Working with the Homeless, FEANTSA) võtab suures osas kõik varasemad uurimused kokku ja nimetab kodutuseks nelja olukorda:

  • peavarjuta olemine (magamine tänaval, avalikes kohtades või varjupaigateenuses);
  • koduta olemine (elamine varjupaikades, sotsiaalmajutusasutustes);
  • isikud, kellel pole eluruumi kasutamisel juriidilist kaitset (elamine kohas, kus puudub pikemaajaline kindlus selles osas, kas seal on võimalik ka edaspidi elada, näiteks tuttavate juures);
  • elamine halva kvaliteediga ja ebastandardses elupaigas (mahajäetud hooned, autosuvilad jne).

Kodutuse põhjusedRedigeeri

 
Kodutu telk Tartus, Puiestee kandis. 2016. aasta novembris.

Kodutuse põhjused jagunevad kahte rühma.

Strukturaalsed ehk keskkonnast tulenevad põhjused:

  • piirkonna oluliste tööandjate pankrotistumine,
  • jäik eluasemepoliitika,
  • ebapiisav sotsiaalhoolekanne.

Indiviidist lähtuvad põhjused:

  • piiratud hariduslikud või tööoskused,
  • vaimne või kehaline puue,
  • perekonnatoe puudumine,
  • alkoholi- või narkosõltuvus,
  • väike ja mittetoimiv sotsiaalne võrgustik,
  • vaesus,
  • vanglakaristus,
  • ebasotsiaalne mõtteviis.

Kodutuse leevendamineRedigeeri

  • Programmid kodututele eluasemete rajamiseks (eluasemepõhine lähenemine lähtub põhimõttest, et eluaseme saamine ja rehabilitatsioon peavad toimuma koos)
  • Üürituru reguleerimine
  • Tänavatööde korraldamine ajale ja oludele vastavaks
  • Meditsiiniline abi (abi võimaldamine ka ravikindlustamata isikutele, et ennetada isikutel tekkivaid raskeid tüsistusi nahakahjustuste ja vaimse tervise häirete näol ning hoida ära üldist nakkusohtu ja tänavatel võimalikke tekkivaid ohte.)

Kodutus EestisRedigeeri

Kodutus kui nähtus polnud Eestis enne 1990. aastaid päris tundmatu, kuid oli siiski haruldane. Nõukogude perioodil käsitleti kodutust kui antisotsiaalset, sotsialistlikku ühiskonda sobimatut nähtust. Elukohata isikud suunati tööle suurettevõtetesse, kust nad said ka eluaseme (koha ühiselamus). Nähtavaks muutus kodutus Eestis 1990. aastate alguses, saavutades oma kõrgaja 1994–1995.[3] 2017. aasta seisuga on kodutute arv Eestis vahemikus 2300–2500 inimest.[2]

Euroopa Liidu poliitikaRedigeeri

Euroopa Liit on viimastel kümnenditel pööranud varasemast suuremat tähelepanu inimeste majanduslikule toimetulekule. Muuhulgas võttis Euroopa Parlament 2011. aastal vastu resolutsiooni, milles kutsus liikmesriike üles looma eluasemepõhisel lähenemisel rajanevaid kodutusega võitlemise strateegiaid ja lootis "liikmesriikidelt tulemuslikku tegutsemist, et kaotada 2015. aastaks tänavakodutus".[4] Resolutsioon peegeldab liikmesriikides toimunud muutusi suhtumises kodutuse põhjustesse. Indiviidist sõltuvate asjaolude kõrval toonitatakse järjest sagedamini vajadust kõrvaldada strukturaalsetest põhjustest tulenevad toimetulekutõkked.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. http://www.lvrkk.ee/kristiina/helen/kodutus/kodutuse_miste.html
  2. 2,0 2,1 2,2 Kõre J., Käsk I., Tint E., (2017) Trepist üles või alla. Eesti vajab tulemuslikumat kodutuse poliitikat. Sotsiaaltöö, nr 1, lk 39–56.
  3. Kõre, J. (2003). Kodutus ja sotsiaaltöö – Eesti lahendused. Sotsiaaltöö, nr 1, 15–20.
  4. "Euroopa Parlamendi 14. septembri 2011. aasta resolutsioon ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta" (eesti ja inglise keeles). Euroopa Liidu Teataja. 22. veebruar 2013. Vaadatud 21.06.2018. 

VälislingidRedigeeri