Knud Lavard

Kanut Lavard Vingerstedi kiriku freskol Ringstedi lähedal.

Knud Lavard (ka Kanut; 12. märts 10967. jaanuar 1131) oli Taani prints, Taani kuningas Erik Hea ja kuninganna Boedil Thurgotsdatteri ainuke seaduslik poeg[1]. Knud Lavard ise kuningaks ei saanud, kuid tema poeg Valdemar I lasi ta kanoniseerida pühakuna.

Knud Lavard mõrvati 7. jaanuaril ja see on ka tema mälestuspäev pühakuna.[2]

Oma onu, kuningas Nielsi käsul sai temast Lõuna-Jüütimaa hertsog kohustusega kogu territooriumit vendide eest kaitsta. Kui Saksa-Rooma keiser Lothar III Knudi kui vendide kuningat tunnustas, vihastas Niels ja kuulutas Knudi oma rivaaliks. Kaks onupoega tapsid Knudi Haraldstedi metsas. Kui Knudi poeg Valdemar I kuningaks sai, saavutas ta Roomas oma isa pühakuks kuulutamise (oli see ju vendidele ristiusu viinud ja õiglaselt valitsenud). Lundi ja Uppsala peapiiskopid andsid tunnistust ta elu ja imetegude kohta ning paavst Aleksander III kanoniseeris ta 1170. Algselt oli Knudi mälestuspäev 7. jaanuaril, hiljem viidi see üle 25. juulile.

Kanut tähendas muinasskandinaavias 'toredat, uhket' ja nimi muutus populaarseks tänu Taani kuningale Knud IV-le, keda austati kõigis põhjamaades. Nimi on meil tarvitusel ka lühendina Nuut, mis nüüd esineb vaid perekonnanimena. [3] Kanut Lavardi ei maksa segamini ajada Taani kuninga ja kaitsepühaku Knud IV-ga (1043–1086).

ViitedRedigeeri

  1. https://en.wikipedia.org/wiki/Canute_Lavard
  2. http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-nuudipaev.php
  3. Kristi Tarand. Pühakuteraamat: nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid. Tallinn: Perioodika, 1995, lk 110-111.