Kleerus on vaimulikkond, sõnaga on tähistatud vaimuliku seisuse liikmeid ehk kleerikuid[1] ühendavat seltskonda[2]; kleerusele vastanduvad ilmikud. Eesti keeles kasutatakse sõna enamasti ajaloolises kontekstis ja eelkõike katoliku vaimulikkonna tähenduses.

Vanemates tekstides tähendab sõna "kleerik" sageli vaid haritud inimest või kirjaoskajat[3].

EtümoloogiaRedigeeri

Sõna "kleerus", ladina keeles clerus, tuleb kreeka keele sõnast κλῆρος kleros, mis tähendab loosi teel määratud ametit. Samast tüvest pärineb ka sõna "kliiros".

AjaloostRedigeeri

Kleerikuteks ja ilmikuteks jagunemine kujunes ajalooliselt välja 4. sajandil, pärast Constantinuse pööret. Varakristluses olid kõik üksteisele vennad ja õed. Constantinuse ajal, kui toimus kiriklike ja ilmalike ametistruktuuride lähenemine, tõusis kleerus esile omaette seisusena, mille eraldusmärgiks sai tonsuur. 12. sajandil jagab õigusteadlane Gratianus kristlased kahte: kleerus ja ilmikud[4].

ViitedRedigeeri