Kim Campbell

Kim Campbell (Avril Phaedra Douglas Campbell; sündinud 10. märtsil 1947 Port Albernis Briti Columbias) on Kanada poliitik, kes oli 25. juunist kuni 4. novembrini 1993 Kanada 19. peaminister. Ta oli Kanada esimene ja seni ainuke naissoost peaminister.[1]

Kim Campbell
Kim Campbell.jpg
Sünninimi Avril Phaedra Douglas Campbell
Sündinud 10. märts 1947 (75-aastane)
Port Alberni, Briti Columbia, Kanada
Amet peaminister, justiitsminister, peaprokurör, riigikaitse- ja veteranide minister

Campbell oli Kanada esimene naissoost justiitsminister ja peaprokurör, riigikaitse- ja veteranide minister ning esimene naine, kes esindas liikmesriiki NATO kohtumisel. Ta oli ka esimene Briti Columbiast pärit peaminister ja pälvis Briti Columbia ordeni. Samuti on ta pärjatud Kanada ordeniga.[2]

EluluguRedigeeri

LapsepõlvRedigeeri

Kim Campbell sündis 10. märtsil 1947 Port Albernis Vancouveri saarel Kanadas[2]. Ta vanemad Phyllis „Lissa“ Margaret ja George Thomas Campbell[3] ei olnud aga õnnelikus abielus. Nad lahutasid, kui ta oli 12-aastane ja ta jäi oma väikse õe Alixiga elama isa juurde, kes oli sel ajal Vancouveris advokaat. Sellel ajal muutis ta ka oma nime Avril ümber Kimiks. Olenemata kodustest probleemidest oli Kim väga edukas keskkoolis ja juba noores eas sidus ta end poliitikaga ning temast sai Prince of Walesi keskkooli]] esimene naissoost õpilaspresident.[4]

HaridusRedigeeri

Campbell alustas oma ülikooliõpinguid Briti Columbia ülikoolis 1969. aastal, kus ta õppis politoloogiat. 1970. aastal läks ta Londoni majanduskooli õppima Nõukogude Liidu valitsussüsteemi[4]. Peale õpinguid õpetas Campbell kuus aastat politoloogiat ning läks tagasi Briti Columbia ülikooli, et omandada õigusteaduse kraadi. Enne poliitikasse pöördumist praktiseeris ta veel kaks aastat pärast ülikooli lõpetamist Vancouveris õigusteadust.[1]

Poliitiline karjäärRedigeeri

Karjääri algusRedigeeri

Õppides Briti Columbia Ülikoolis õigusteaduskonnas, valiti Campbell kaks korda Vancouveri koolinõukogusse, kus töötas ta hiljem usaldusisikuna (19801984) ja esimehena (1983). Samuti proovis ta kandideerida 1984. aastal Sotsiaalkrediidi parteisse, kuid ei pääsenud sinna.[2]

Oma advokaadikarjääri alustas Campbell firmas nimega Ladner Downs. Samal ajal sai ta palju tuntust osaledes regulaarselt CBC Radio riiklikus ringhäälingu saates „Morningside“.[2]

Seejärel töötas Campbell aastatel 19851986 Briti Columbia peaministri Bill Bennetti kantseleis ning 1986. aasta juunis proovis ta saada ka erekonna British Columbia Social Credit Party juhiks, kuid see katse kukkus läbi.[2]

Seadusandliku nõukogu assamblee liigeRedigeeri

1986. aasta oktoobris valiti Campbell provintsi seadusandlikusse nõukogusse, mis esindas Vancouver-Point Grey ringkonda. Seal muutis ta provintsi terviseseadust geikogukonna vastu vähem diskrimineerivaks. Seejärel astus ta 1988. aastal avalikult vastu Briti Columbia peaministrile Bill Vander Zalmile ja tema seisukohale abordi suhtes ning seadis kahtluse alla tema aususe. Sellega avaldas ta muljet föderaalsetele konservatiividele[4]. Campbell lahkus parteist ja astus tagasi seadusandlikust kogust 1988. aastal.[2]

Parlamendi ja valitsuse liigeRedigeeri

Peale parteist lahkumist liitus Campbell progressiivse konservatiivide parteiga. 1988. aastal võitis ta alamkoja valimised, kus ta esindas Vancouveri kesklinna ringkonda. Tänu Brian Mulroneyle sai Campbellist 1989. aastal indiaanlaste tehingute ja põhjapoolse arengu riigiminister ning 1990. aastaks oli ta Kanada esimene justiitsminister ja peaprokurör. Just justiitsministrina tõestas ta oma tugevust poliitikuna ning teda kiideti tema seaduseelnõude eest[4]. Ta esitles reformiseadusi, millest üks oli naistele suurema kaitse pakkumine vägistamise ja seksuaalse rünnaku korral. Samuti tutvustas ta seaduseelnõu, et muuta relvaseadusi[4]. Campbellist sai ka Kanada esimene naissoost kaitseminister ja veteranide minister 1993. aasta valitsuskabinetis.[2]

Tegevus peaministrinaRedigeeri

Campbell sai Kanada 19. peaministriks 1993. aastal pärast Brian Mulroney tagasiastumist. Kuigi ta oli ametis ainult neli ja pool kuud, suutis ta eelnevalt justiitsministrina viia läbi tiheda ja edasiviiva tegevuskava.[1]

Progressiivne Konservatiivne Partei oli 1988. aastal edukas ja võitis valimistel alamkojas teise järjestikuse enamuse, aga 1993. aastal oli Kanada poliitika muutunud. Bloc Québécois ja Reformipartei lõpetasid konservatiivide toetamise[2] ning nende parteid kritiseeriti nii vabakaubanduse, GST, põhiseaduslike fiaskode kui ka majanduslanguse tõttu[2]. Campbell oli küll populaarne, kuid tema partei ja valitsus mitte.[2]

1993. aasta föderaalvalimisedRedigeeri

Ometi kaotasid Campbell ja tema partei suure osa oma toetajatest pärast intervjuud sotsiaalprogrammide kohta. Seal Campbell mainis, et praegu pole õige hetk tõsiste teemade üle arutada. Inimesed tõlgendasid seda kui Campbelli salajast soovi sotsiaalprogramme kärpida.[2]

Peale selle muutus olukord hullemaks, kui progressiivsed konservatiivid avaldasid telereklaami, milles mõnitati liberaalide liidri Jean Chrétieni näo osalist halvatust. See avaldati John Tory nõusolekul, kes oli Campbelli kampaania esimees. Kuigi Campbell ise ei kiitnud reklaami heaks ja nõudis selle tagasivõtmist, sai tema partei suurt poliitilist kahju.[2]

Suurim löök tuli parteile 1993. aastal kui Progressiivne Konservatiivne Partei kaotas valimised. Nende parteid vähendati alamkojas kahele kohale ja nad kaotasid ametliku partei staatuse ning Campbell omakorda kaotas koha Vancouveri keskuses.[2]

Pärast poliitikatRedigeeri

Campbell töötas Harvardi ülikooli Harvard Kennedy Schoolis aastatel 20012004[2]. Ta töötas ka Los Angeleses Kanada peakonsulina (19962000) ja hiljem Club de Madridis peasekretärina (2004–2006), kellena ta aitas kaasa demokraatia edendamisele kogu maailmas. Samuti oli ta aktiivne eri organisatsioonides, nagu International Crisis Group ja The International Centre for the Study of Radicalisation and Political Violence. Campbell on ka aktiivne naiste õiguste eest seisja ning ta kuulub Maailma Naisjuhtide Nõukogusse ja Rahvusvahelisse Naistefoorumisse, kus ta oli ka 2003.–2005. aastatel president[2]. Lisaks ilmus 1996. aastal tema autobiograafia „Time and Chance“.[1]

TunnustusRedigeeri

AutasudRedigeeri

AukraadidRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Campbell abiellus oma esimese abikaasa Nathan Divinskyga, UBC matemaatikaprofessoriga, Londonis Inglismaal 1972. aastal. Nad lahutasid aga 1982. aastal. Campbell abiellus uuesti 1986. aastal Victoria advokaadi Howard Eddyga, aga nad lahutasid 1993. aastal[4]. Alates 1997. aastast on Campbell olnud vabaabielus Hershey Felderiga, kes on näitleja, näitekirjanik ja kontsertpianist.[2]

HarrastusedRedigeeri

Campbell on ka tuntud kui laulev peaminister. Juba lapseeas oskas ta mängida kitarri ja klaverit kõrva järgi. Ta ühines ka Nelipühi kirikuga, kus ta mängis gospelmuusikat, mida ta eelistas oma vanemate anglikaani kiriku vaiksetele hümnidele. Koolis võttis ta osa kõigist muusikalistest üritustest ja Briti Columbia ülikoolis esitas ta oma kaastudengitele satiire ja sketše, mis ta oli ise kirjutanud ja loonud. Nende eesmärk oli kritiseerida õiguslikku ja poliitilist institutsiooni tudengite meelelahutuseks.[4]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 The Editors of Encyclopaedia Britannica. 2021. Kim Campbell. Encyclopedia Britannica. Kättesaadav  https://www.britannica.com/biography/Kim-Campbell, vaadatud 16.03.2022.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 2,26 2,27 2,28 2,29 2,30 2,31 2,32 2,33 2,34 Bokyo, John. 2021. Kim Campbell. Kättesaadav https://www.thecanadianencyclopedia.ca/en/article/kim-campbell#, vaadatud 16.03.2022.
  3. Lissa VROOM. The Times Colonist. Kättesaadav https://www.legacy.com/ca/obituaries/timescolonist/name/lissa-vroom-obituary?n=lissa-vroom&pid=169415553, vaadatud 16.03.2022.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Government of Canada. 1993. Kim Campbell. Kättesaadav http://films.nfb.ca/media/pl_pm/bios/19th_pm_Kim_Campbell.pdf, vaadatud 16.03.2022.
Eelnev
Brian Mulroney
Kanada peaminister
1993
Järgnev
Jean Chrétien