Kestlik turism ehk jätkusuutlik turism ehk säästev turism (inglise keeles sustainable tourism) on turismisektori vastavus säästva arengu põhimõtetele. Säästva turismi mõiste hõlmab seega muuhulgas ka massiturismi, nii lennu- kui ka laevaliine, restorane, hotelle, kuurorte jne. Kõigil ja kõikjal tuleb kohandada end säästva arengu nõuetega.

Kestlik turism on turism, kus turist naudib oma puhkust ja samal ajal austab kohalikke ja kultuuri ning keskkonda. See tähendab seda, et kohalikud saavad oma sõna öelda turismi kohta ja saavad ka mingi osa sellest rahast, mis sisse tuuakse. Turistid kahjustavad keskkonda päris palju ja osa jätkusuutlikust turismist on veenduda selles, et kahjud ei kanduks edasi.

Turism võib sisaldada esmast transporti üldisesse asukohta, kohaliku transporti, majutust, meelelahutust, puhkust, toitumist ja ostude tegemist. See võib olla seotud puhkusereisidega, tööreisidega ja perekonna külastamisega.

On üldine arvamus, et turismi areng peaks olema kestev; aga see kuidas seda saavutada jääb küsimuseks.

Turism ja reisimine muuda

Ilma reisimiseta ei ole turismi, nii et idee kestlikust turismist on tihedalt seotud ideega kestlikust liikumisest. Kaks asjakohast arutelu on turismi sõltuvus fossiilkütustest ja turismi mõju kliimasoojenemisele. 72% turismi CO2 emissioonist tuleb transpordist, 24% majutusest ja 4% kohalikest tegevustest. Lennundus hõlmab transpordi CO2 emissioonidest 55% (või 40% turismi kogusummast). Kuid kui arvestada kõikide turismiga seotud kasvuhoonegaaside emissiooni ja seda, et lennundusgaasid on tehtud kõrgetel kõrgustel, kus efekt kliimale on võimendatud, on lennundus üksi vastutav 75% kliimamõjude eest.

Sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid muuda

Globaalsed majandusteadlased ennustavad jätkuvat rahvusvahelist turismi kasvu, suurus sõltub kohast. Ühe maailma suurima ja kiiremini kasvava tööstusena tekitab see kasvav tõus palju stressi järelejäänud bioloogiliselt mitmekesistele elupaikadele ja põliselanike kultuuridele, mida kasutatakse massturismi toetuseks.

Turismi mõju vähendamine muuda

Turistid, kes edendavad kestlikku turismi on sellistest probleemidest teadlikud ja otsivad võimalusi turistide sihtkohtade kaitsmiseks. Nad kaitsevad turismi kui tööstust.

Kestlikud turistid saavad vähendada turismi mõju mitmel viisil:

  • Viivad ennast kurssi külastatud kohtade kultuuri, poliitika ja majandusega;
  • Ennetades ja austades kohaliku kultuuri, ootusi ja eeldusi;
  • Toetades kohaliku kultuuri terviklikkust – eelistades ärisid, mis hoiavad kultuuripärandit ja traditsioonilisi väärtusi;
  • Toetades kohalikku majandust – ostes kohalikke tooteid ja edendades kohalikke väikeettevõtteid;
  • Säästes ressursse – leides ärisid, mis on keskkonnateadlikud ja kasutades võimalikult vähe mittetaastuvaid ressursse.

Üha rohkem tegelevad turismisihtkohad ja turismiettevõtted sellega, et edendada ja järgida „vastutustundlikku turismi“ kui rada kestliku turismi poole. Vastutustundlikul turismil ja kestlikul turismil on sama eesmärk, milleks on jätkusuutlik areng. Vastutustundliku turismi alustalad on samad mis kestlikul turismil – keskkonna terviklikkus, sotsiaalne õiglus ja majanduslik areng. Suurim erinevus nende vahel on see, et vastutustundlikus turismis peavad kõik oma tegude eest vastutust kandma. See rõhuasetus toimus, kuna mõnede huvirühmade meelest pole tehtud piisavalt edusamme kestliku turismi arenguks. See on osaliselt selle tõttu, et oodatakse teistelt jätkusuutlikul viisil käitumist. Rõhk vastutusele vastutustundlikus turismis tähendab seda, et kõik, kes on turismi kaasatud – valitsus, tootjad ja edasimüüjad, veoettevõtjad, valitsusvälised organisatsioonid ja kogukonnapõhised organisatsioonid – on vastutavad vastutustundliku turismi eesmärkide eest.

Kestlik turism kui arengustrateegia muuda

Kolmanda Maailma riigid on eriti huvitatud rahvusvahelisest turismist, ja paljud usuvad, et see toob riikidele suurel hulgal majanduslikke hüvesid nagu näiteks uued töökohad, väikeettevõtete arengu edendamine ja väljastpoolt suur rahavoog riiki sisse. Paljud arvavad, et rohkem raha toob sisse luksuskaupade ja –teenuste edendamine, vaatamata sellele, et siis sõltub riik paljugi imporditud kaupadest, välisinvesteeringutest ja välistööjõust. See klassikaline finantsstrateegia jõuab väga harva väikeettevõteteni.