Kephalos ja Prokris
|
See artikkel räägib Deioni pojast Kephalosest; jutustaja kohta Platoni dialoogis "Parmenides" vaata artiklit Kephalos Klazomenaist |
Kephalos oli vanakreeka mütoloogias Deioni poeg ja tuultejumala Aiolose pojapoeg. Ta oli abielus Atika kuninga Erechtheuse tütre Prokrisega. Nad armastasid teineteist väga.
Koidujumalannal Eosel oli paha komme ilusaid jahimehi röövida (vaata Tithonos ja Orion). Tema ohvrite hulka kuulus ka Kephalos, kui see vaid mõne nädala oli abielus olnud. Eos hoidis meest vangis ja püüdis teda tükk aega võrgutada, kuid too ei vastanud jumalanna tunnetele.
Kui Eos nägi, et suhtest asja ei saa, laskis ta mehel minna, kuid soovitas enne veenduda, kas ka Prokris on vahepeal sama truu olnud. Armukadedus ajas Kephalose hulluks, sest Prokris oli võrratult ilus naine. Ta muundas oma välimuse (arvatakse, et Eose abiga, sest muidu poleks muutus nii põhjalik olnud) ja läks koju, kus keegi teda ära ei tundnud, ehkki kõik ootasid. Tükk aega püüdis Kephalos edutult Prokrist võrgutada, rääkides, et mees on ta maha jätnud. Naine kostis alati, et kuulub Kephalosele: «Viibigu ta kus tahes, truuks temale ma jään.» Viimaks ühel päeval, kui Kephalos jälle Prokrist palvete, veenmise ja lubadustega ründas, lõi Prokrise usk kõikuma. Ta ei andnud küll järele, kuid ei andnud võrgutajale ka kindlat vastulööki. Sellest Kephalosele piisas. Ta paljastas end ja süüdistas naist truudusetuses.
Arusaadavalt oli naine ülimalt haavunud. Ta lahkus silmapilk kodunt ja läks üksi mägedesse elama. Kephalos taipas, milline tolvan ta oli olnud. Läks kaua aega, enne kui ta naise leida suutis. Kephalos palus alandlikult andestust.
Prokris ei suutnud mehele kohe andestada, kuid lõpuks tuli siiski mehe juurde tagasi. Nad elasid mitu aastat koos ja said poja Arkesiose, Odysseuse vanaisa.
Prokris oli kinkinud mehele oda, mis kunagi märgist mööda ei lennanud. Kord, kui Kephalos jahile läks, hakkas omakorda Prokris meest truudusetuses kahtlustama ja hiilis salaja järele. Kephalos nägi midagi põõsastes liikumas, heitis kohe oda ja tabas oma naist südamesse.
Kephalost ja Eost on kujutatud Melose reljeefidel.
Pärastpoole aitas Kephalos Amphitryoni sõjas tafide vastu ja sai autasuks Kefallenia (ühes versioonis Taphose) saare. Kefallenia on nimetatud Kephalose järgi.
Kõige põhjalikumalt on Kephalose ja Prokrise loo kirja pannud Ovidius "Metamorfooside" 7. köites.