Kasutaja:Kkangro/Käpalised

Üldistus

Eestis leidub käpalisi ehk orhideelisi kõigest 36 liiki maailma hinnanguliselt 20 000 - 35 000 liigist. Käpaliste dekoratiivsus ja emotsionaalne köitvus on looduseuurijaid juba sajandeid huvitanud. Euroopas märgati ammu, et käpaliste arvukus järjest väheneb, mistõttu need taimed sattusid ka looduskaitse seisukohast erilise huvi alla (Kull, Tuulik, 2002). Nii nagu mujal Euroopas, on käpalised ohustatud ka Eestis ning nende kaitse ja kasvukohtade säilitamine on oluliseks probleemiks Eesti looduskaitses.

Käpaliste ohustatuse põhjused

Üldised ohud käpalistele maailmas

• Troopikamaades on tõsiseks probleemiks orhideede kogumine loodusest, kust neid veetakse välja arenenud maadesse eksootilisteks kasvuhoonetaimedeks. Pärast seda, kui avastati võimalus kasvatada orhideesid seemnetest kunstlikel toitesegudel, on surve looduslikele populatsioonidele vähenenud (Kull, Tuulik, 2002, lk 12).
• Euroopas on varasematel aegadel olnud üheks käpaliste haruldaseks muutumise põhjuseks nende juuremugulate massiline kogumine ravimtaimedena. Saadud droogi – saalepit – kasutati mürgistusvastase vahendina ning mõnel pool on juuremugulaid kasutatud ka imerohuna või isegi toiduks (Kull, Tuulik, 2002, lk 12). Ka Eesti apteekides oli mõnikümmend aastat tagasi müügil saalep (Schmeidt, 1996, 123). Käpaliste teadaolevad ja avastamata raviomadused on üks põhjustest, miks nende taimede genofondi tuleks võimalikult hästi ja kadudeta säilitada (Kull, Tuulik, 2002, lk 12).
• ülemaailmseks probleemiks on kasvukohtade hävinemine

Ohud Eesti käpalistele

Meie tingimustes on käpaliste väljasuremise suurimateks põhjusteks olnud nende taimede otsene hävitamine või kasvutingimuste rikkumine (Kull, Tuulik, 2002, lk 12). „Otseselt hävivad käpalised maade ülesharimise ja muude mullatööde ning metsatulekahjude tõttu” (Kull, Tuulik, 2002, lk 12). Ehitustegevus, põldude ja kultuuriniitude rajamine on hävitanud palju looduslikel lage- ja puisniitudel ning metsades kasvanud käpalisi. Eriti on kannatanud tõmmu käpp ja hall käpp (Schmeidt, 1996, lk 126). Kõik käpalised on keskkonnamuutuste suhtes väga hellad (Schmeidt, 1996, lk 7). Maade kuivendamisel kaovad niiskust armastavad liigid ka nendelt kasvukohtadelt, mida otseselt üles ei künta. Metsades kasvavad käpalised võivad hävida metsatöödel, kas otseselt masinate roomikute all või raiesmikul kujunevate uute kasvutingimuste ebasobivuse tõttu (Kull, Tuulik, 2002, lk 12). Näiteks õitseb hämara kuusiku varjus juunis pruunikas pesajuur, mis lageraie puhul kindlasti hukkuks (Schmeidt, 1996, lk 7). „Paljude liikide puhu.l pole nende hävitamiseks vaja kuigi radikaalset keskkonna ümberkujundamist – piisab raiest, kuivendamisest või isegi kunstväetisest” (Schmeidt, 1996, lk 126). Puisniitudel kasvavad käpalised taluvad hästi niitmist ning tänu niitmisele vähenes liikidevaheline konkurents puisniitudel. Kuna praeguseks on puisniitude traditsiooniline majandamine kadumas, kasvavad need alad võssa ja hävivad liigirikkad taimekooslused – sealhulgas ka käpalised. Samas kurnab liiga varajane niitmine käpalised mõne aastaga välja ning nad lõpetavad mõne aastaga õitsemise ja hukkuvad (Kull, Tuulik, 1996, lk 12).

Mõnikord on käpaliste kadumine ühelt või teiselt kasvukohalt küllaltki raskesti seletatav. Kuna käpalised arenevad aeglaselt, võib nende paljunemist mõjutavate tegurite mõju ilmneda alles 10 või enama aasta pärast (Kull, Tuulik, 2002, lk 13). Ka Eestis on käpalisi üsna massiliselt korjatud ka müügiks. Enne kõigile Eestis kasvavate orhideedele kaitse kehtestamist müüdi ainuüksi ühel hooajal Tallinnas ligikaudu 10 000 eksemplari kahelehist käokeelt. Ka pärast kaitseseaduste vastuvõtmist on mõnede käpalistega edasi kaubitsetud (Schmeidt, 1996, lk 127). Imetajatest kahjustavad Eesti käpalisi juuremugulaid süües mõningal määral vesirotid, eriti kraavide ja veekogude lähedal. Põhiliseks kahjuriks on siiski metssiga, kellele maitsevad juuremugulad. Peale inimtegevuse on metssigade kahjustus meie orhideepopulatsioonide säilitamisel üks murettekitavamaid probleeme (Scmeidt, 1996, lk 127).

Elvas ja selle lähiümbruses ohustavad käpalisi peamiselt linnaga seotud probleemid. Peamisteks probleemideks on inimesed, kes rajavad uusi maju, autoteesid ning võivad oma soovi järgi ka maastikku ümber kujundada. Suureks probleemiks on ka loodusekülastajad, kes võivad orhideelisi tallata. Teiselt poolt on linnas kasvavad käpalised peidus metssigade ja muude mugulaid toiduks tarvitavate loomade eest (Remm, 2006).

Käpalised Elvas

Käpaliste kasvukohad

Eesti orhideeliste kasvukohanõuded võivad liigiti küllalt palju erineda. Olulise tähtsusega on kasvukoha niiskus, varjatus puude ja põõsaste poolt ning mulla happelisus (Schmeidt, 1996, lk 5). Elva linnas ja selle lähiümbrises kasvab lisaks mändidele ka mitut liiki käpalisi. Eestis leidub kõige rohkem käpalisi Põhja- ja Lääne-Eestis, kus on karbonaadirikas muld. Elva aga paikneb suures osas karbonaadirikkast moreenist koosneva Otepää kõrgustiku jalamil (Remm, 2006). Muldade lähtekivimiks on 80% Otepää kõrgustiku alast moreen (Arold, 2005, lk 191). Muld- ja taimkatte kujunemisel on oluliseks asjaoluks olnud pinnakatte ülekaalukalt savikas koostis. Nii moreenil kui moreenküngaste karbonaadirikkal veeriselisel saviliival ja liivsavil on tekkinud üsna viljakad leetjad ja leostunud mullad (Arold, 2005, lk 193). „Elva ürgoru veerude ja moreenküngaste nõlvade alaosast immitseb karbonaadirikka veega allikaid ka liivastes paikades” (Remm, 2006). „Käpaliste leiukohad jäävad osalt linnas oleva Elva-Peedu maastikukaitseala piiridesse, osalt ümbritsevatesse valdadesse väljaspool kaitsealasid”(Remm, 2006). Lisaks leidub käpalisi ka väikeste napilt linna piiri taga asuvate järvede – Linajärve ja Jaanijärve – ääres.

Käpalised järvede ümbruses

Järveäärne ala on tüüpiline soovikuniit. Soovikuniit on soostuv niit, mis on kujunenud aruniitude või ka paluniitude niiskusolude muutumisel. Need on üleminekukooslused aruniitude ja madalsoode vahel. Rohketoitelised soovniidud on kujunenud peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis rohke karbonaatse ainesega märgadel muldadel ning samasugune mullastik on ka Elva järvede piirkonnas. Sellistel niitudel on märkimisväärne käpaliste rohkus (Arold, 2005, lk 69). Arbi järve ümbritseb kaldasoo. Laululava juurest viib laudtee veepiirini, kus on eriti mugav uurida soos kasvavaid käpalisi. Päris Arbi järve laudtee kõrval kasvavad soo-neiuvaip, suur käopõll, kahkjaspunane sõrmkäpp ja balti sõrmkäpp (Remm, 2006).

• Soo-neiuvaip kasvab peamiselt lubjarikastest soodes, kuid orhideede hulgas peetakse teda siiski üsna laia ökoloogilise amplituudiga liigiks. Soo-neiuvaip on Eestis neiuvaipade perekonna kolmest esindajast kõige sagedasem (Schmeidt, 1996, lk 37). Juuni lõpus ja juuli alguses on Arbi järve kaldapealsel neid taimi eriti palju näha. Ka Kulbilohu, Jaani ja Verevi järve soostunud kallastelt võib kogumikena kasvavat soo-neiuvaipa leida. Soo-neiuvaipa leidub ka Kulbilohu Umbjärve kaldasoos (Remm, 2006). Enamasti kasvavad need taimsed paljukesi koos, sest sellel taimel on mullas pikkade sõlmevahedega risoom, mis harunedes üha uusi taimi kasvatab. Risoomi kiire kasvu tõttu tärkavad taimsed igal aastal uues kohas ja nii on soo-neiuvaipade kogumik pidevas liikumises. Kuigi soo-neiuvaip paljuneb käpaliste kohta üsna kiiresti ja edukalt, saab see taim kasvada vaid seal, kus kõrgemakasvulised niiskuslembesed taimed ei domineeri. Tema kasvukohad võivad kergesti hävineda võsastumise ja kuivenduse tõttu (Kull, Tuulik, 2002, lk 22-23). Eestis on soo-neiuvaip küllaltki tavaline taim, kuid näiteks Soomes kuulub see juba harulduste hulka (Tuulik, 1998).

Suur käopõll on Eesti üks tavalisemaid käpalisi. Kohata võib seda nii metsas kui niidul, sest taim kannatab nii varju kui eredat päikest (Kull, Tuulik, 2002, lk 28-29). Suur käopõll suudab täiskasvanuteta hakkama saada ilma sümbiontseenteta ning on võimeline toituma autotroofselt. See seletab ka liigi sagedat esinemist erinevates taimekooslustes kogu Eestis (Schmeidt, 1996, lk 49-51). Arbi järve ääres võib seda leida nii metsaselt põhja- kui ka lagedamalt läänekaldalt. Elva lähedal on seda liiki leitud ka sööti jäetud põllult (Remm, 2006). Ka suur käopõll paljuneb risoomi harunemise tulemusena, kuid tavalisemaks paljunemisviisiks on seemnetega paljunemine. Seemned arenevad pärast õite tolmlemist kiiresti ja kanduvad tuulega laiali (Tuulik, 1998). Suure käopõlle laia leviku tõttu ei ole ta Eestis nii ohustatud kui paljud teised käpaliste liigid ning see kuulub kaitsealuste liikide kolmandasse kategooriasse (III kaitsekategooria…, 2004).

• Kahkjaspunane sõrmkäpp on üks tavalisemaid käpalisi, mida võib leida kogu Eestis. Niisked looduslikud niidud ja puisniidud, madalsood, õõtsikud ja kraavinõlvad on selle lille meeliskasvupaikadeks. Taim vajab palju valgust ning seetõttu leidub teda metsas harva (Schmeidt, 1996, lk 85). Sõrmkäpad õitsevad juuni lõpus ja juuli alguses ning Elvas leidub neid kõige rohkem Arbi järve kaldapealsetel.
• Kahkjaspunast sõrmkäppa võib leida sageli ka üsna ootamatutes paikades, nagu teeperved, maanteekraavid ja söödipõllud – nii ka Elva kandis. Ka Kulbilohu Umbjärve kandis võib seda taime õitsemas näha (Remm, 2006). „Kahkjaspunase sõrmkäpa populatsioonide arvukus on sageli väga kõikuv. Seal, kus kord õitseb korraga sadu taimi, ei pruugi järgmistel aastatel leida ühtki õit. Sellest järeldub, et selle taimeliigi isendid on suhtelised lühiealised ja eriti õiterikkad aastad tähistavad uue arvuka põlvkonna õitseikka jõudmist. Paljunemine toimub peamiselt seemnetega, kuid esineb ka vegetatiivset paljunemist, kui mõnikord tekib tugevamatel taimedel ühe sõrmja juuremugula asemele mitu tütarmugulat” (Kull, Tuulik, 2002, lk 57). Kahkjaspunane sõrmkäpp on kantud kolmanda kaitsekategooria taimeliikide hulka (III kaitsekategooria…, 2004). See tähendab, et selle liigi arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine (Looduskaitseseadus, 2004).
• Balti sõrmkäpp on põhiliselt veekoguäärsete niitude orhidee. See taim vajab vee lähedust, kuid ei lepi sooveega ning vajab liikuvat, hapnikurikast vett (Schmeidt, 1996, lk 93). Sellist vett leidub Arbi järve ümbruses, kus on rohkelt kaldaallikaid. Samas võib seda taime leida ka maanteekraavidest ja teepervedelt (Remm, 2006). Balti sõrmkäpp on valiv ka inimtegevuse suhtes – kui kasvupaigas lõpeb loomade karjatamine või heinategu, kipuvad need üsna kiiresti võsastuma või roostikuga kinni kasvama ning balti sõrmkäpp hävib kasvukohast. See taim paljuneb enamasti tuule abil levivate seemnete abil ning erinevalt teistest Eesti sõrmkäppadest paljuneb see küllalt sageli ka vegetatiivselt tütarmugulate abil. Selle tulemuseks on mitmest eri kõrgusega õitsevast taimest koosnevad tihedad kogumikud. Balti sõrmkäpp on levinud peaaegu kogu Eestis, kuid enamasti leitakse seda kasvamas väikeste rühmadena või üksiktaimedena (Kull, Tuulik, 2002, lk 61). Ka balti sõrmkäpp kuulub oma üsna laia leviku tõttu Eestis kolmanda kaitsekategooria liikide alla ning ei ole otseses väljasuremisohus (III kaitsekategooria…, 2004).

Kulbilohu Umbjärve kaldalt võib lisaks tavalisematele sõrmkäppadele, suurele käopõllele ja soo-neiuvaibale leida ka veidi haruldasemaid taimi. Üheks nendest on soovalk (Remm 2006). Varasemalt on soovalku nimetatud ka ainulehiseks sookäpaks, kuid nimetus muutus taimeperekonna mahu teisenemise tõttu. Soovalk kasvab valdavalt niisketes või päris vesistes paikades, kuid harvadel juhtudel võib teda leida ka üsna kuiva männiku servas (Kull, Tuulik, 2002, lk 78-79). Taim eelistab puude lähedust (Schmeidt, 1996, lk 117). Kulbilohu väikese järve turbases pinnas on soovalgud väiksemapoolsed (Remm, 2006). Mugulad on soovalgul sarnaselt paljude troopiliste käpalistega varre alusel. Igal aastal kasvab umbes ühe sentimeetri jagu maaalust risoomi, mille tipmine ots moodustab mugulataolise paksendi. Elusana püsivad vaid kahe viimase aasta juurdekasvud. Ulatusliku levilaga soovalk on pidanud viimastel aastakümnetel paljudes maades, kaasa arvatud Eestis, taanduma seoses metsade raie ja kuivendustööga (Kull, Tuulik, 2002, lk 79). Seetõttu kuulub soovalk teise kaitsekategooria taimeliikide hulka (I ja II kaitsekategooriana…, 2004). Liigi arvukus on väike ning üha hävinemas elupaikade rikkumise tagajärjel (Looduskaitseseadus, 2004).

Teine Umbjärve kaldal jaanipäeva paiku õitsev haruldasem käpaline on soohiilakas. Seda on leitud ka Verevi järve kaugemate soppide kallastelt, kuid järve toitainerohkuse ja inimasustuse ja autoteede lähedus soodustab kinnikasvamist ja kallaste võsastumist, mis pole käpalistele soodne (Remm, 2006). Soohiilakas kasvab tavaliselt madala taimestikuga mätastel lubjarikastel märgadel kasvukohtadel madalsoodes, allikate ümbruses, järvekallastel ja rannaniitudel. Soohiilakat peetakse isetolmlejaks (Kull, Tuulik, 2002, lk 81), kuid ta võib paljuneda ka vegetatiivselt mugulatele tekkinud pungadest (Schmeidt, 1996, lk 119). Seda taime leitakse enamasti vähearvuliselt, mõne üksiku isendina soomättal. Üksikuid leiukohti on teada üle Eesti (Kull, Tuulik, 2002, lk 81). Eestit läbi selle liigi levila põhjapiir – Soomes on vaid paar väikest leiukohta Ahvenamaal (Tuulik, 1998). Soohiilaka kasvukohtade hävimine kuivenduse, ülesharimise või võsastumise tõttu on soohiilaka elupaiku ahendanud kogu Euroopas ning seega ka Eestis. Seetõttu on ta võetud terves Euroopa Liidus erilise tähelepanu alla. Samas on Eestis seda liiki leitud ka inimtekkelistel kasvukohtadel nagu karjääriveekogude kallastel, mis näitab ka haruldase taimeliigi kohanemisvõimet (Kull, Tuulik, 2002, lk 81). Soohiilakas kuulub teise kaitsekategooria katteseemnetaimede alla (I ja II kaitsekategooriana…, 2004), kuna nende arvukus väheneb elupaikade rikkumise tagajärjel (Looduskaitseseadus, 2004).

Käpalised Elva metsades

Elva metsparkides kasvab pruunikas pesajuur (Remm, 2006). Pruunika pesajuure meeliskasvupaikadeks on salumetsad, sarapikud ning vahel ka lodumetsad (Kull, Tuulik, 2002, lk 84). Elvas ja selle lähiümbruses leidub karbonaadirikkaid salumetsi, millel on tüse ning kõrge huumusesisaldusega huumushorisont. Selline pinnas on soodne sinilillekuusikute tekkimiseks ning siinses mullas kasvab ka pruunikas pesajuur (Arold, 2005, lk 68). Pesajuur on eriline, kuna ta ei suuda fotosünteesida nagu rohelised taimed, sest tal puudub võime eraldada veest fotosünteesiks vajalikku vesinikku (Kull, Tuulik, 2002, lk 85). Seetõttu on pesajuure elus olulisel kohal sümbiontseened, mis suudavad teha orgaanilise aine taimele vastuvõetavaks. Pesajuure taimerakud lahustavad osa seenehüüfe, omastades niimoodi seene poolt kasvukeskkonnast võetud toitaineid (Schmeidt, 1996, lk 47). Pesajuur justkui parasiteeriks seene vahendusel fotosünteesival taimel. Mittefotosünteesimine on ka põhjuseks, miks pesajuur saab hakkama ilma valguseta ning seetõttu võib teda leida hämarates metsaalustes, kus kuused päikest varjavad (Remm, 2006). Pruunikat pesajuurt võib Elva parkmetsadest leida õitsemas juunis, seemned valmivad augustis. Taime areng seemnest kuni õitsemisperioodini võib kesta üle kümne aasta (Tuulik, 1999). Sellegipoolest on pruunikas pesajuur Eestis küllaltki levinud ning seetõttu kantud ka kolmanda kaitsekategooria taimeliikide nimistusse (III kaitsekategooria…, 2004).

• Roomav öövilge on üks vähestest Eesti käpalistest, kelle päriskoduks on mets. Selle liigi levik on tihedalt seotud okaspuumetsadega, leides sobivad elutingimused varjuliste okaspuu ja –segametsade sambla- ja kõdukihil (Kull, Tuulik, 2002, lk 33). Elva ümbruses leidub palumetsi, mis kasvavad tüseda liivase pinnakattega pinnavormidel kujunenud nõrgalt ja keskmiselt leetunud leedemuldadel. Mulla reaktsioon on tihti happeline (Arold, 2005, lk 67). Need on roomavale öövilkele sobivaks elukeskkonnaks, sest taim eelistab niiskeid muldi, olles mulla happelisuse suhtes vähevaliv, sest põhiliselt elab ta paksus metsa kõdukihis (Kull, Tuulik, 2002, lk 33). Nii leidub neid ka Elva palumännikutes ning linna seeski on sellele eeldavalt sobivaid kasvukohti leitud (Remm, 2006). Ka roomav öövilge on kantud kolmanda kaitsekategooria liikide hulka (III kaitsekategooria…, 2004).

Kasutatud kirjandus

• Arold, I. (2005) Eesti maastikud. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
• Eesti Orhideekaitse Klubi (2010) [WWW-materjal] http://orhidee.ee/
• Kull, T., Tuulik, T. (2002) Kodumaa käpalised. Tallinn: Digimap OÜ
• Looduskaitseseadus (2004). Riigi Teataja I; nr 38
• Remm, L. (2006) Männilinna orhideed. Eesti Loodus. 57. aastakäik, nr 7 [WWW-materjal] http://www.eestiloodus.ee/index.php?id=1567
• Schmeidt, O. (1996) Eestimaa orhideed. Tallinn: Varrak
• Tuulik, T. (1998) Hiiumaa orhided. Kärdla: Pirrujaak
• I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu (2004). Riigi Teataja I; nr 44
• III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine (2004). Riigi Teataja I; nr 69