Kasutaja:KLillmets/liivakast
 | See on kasutaja KLillmets liivakast. Kasutaja liivakast on kasutajalehekülje alamleht. Siin kasutaja katsetab või valmistab ette loodavaid artikleid. See ei ole entsüklopeediaartikkel. Enda liivakasti loomiseks klõpsa siia. |
Ohverdamine Uues Testamendis on ohverduslikud praktikad mis on esile tulnud Uues Testamendis. Ohverdamine, nagu paljudes teistes religioonides on alati mänginud tähtsat rolli. Peamine põhjus on olla millegi või kellegi meelepärane, aga võib olla ka spetsiifilisemaid põhjuseid, nt väljendada enese tühisust, tänulikust või andumust.[1] Nii nagu teistes sellel ajal prominentsetes religioonides oli ohverdamine fundamentaalne osa religioonist, sellest tulenedes mängis ka ohverdamine tähtsust ka kristluses. [2] Samuti on jälgitud Uues Testamendis traditsioone mis olid Vana Testamendi kohta kohased.
Uues Testamendis toodud järeldused ohverdamise kontsepti kohta ei ole midagi fenomenaalset usu ajaloos vaatamata ohverduse mõtte lühendamisele. Vastupidiselt on ohverdamine Uues Testamendis saanud uue tähenduse mis näeb ette, et ohverdamine on personaliseeritud ja eetilised tagajärjed saavad sobituda paremini kristlikule usule ja elule.[2]
Jeesus ja sünoptiline traditsioon
On üllatavalt vähe teada, et Jeesus oleks osalenud ise ohverdamise praktikas ja ei esinenud suuremat vaidlust ohverdamise traditsiooni üle. See tekitab paradoksaalse seisuse kus Jeesus peaks judaismi kommete kohaselt täitma ohverdamise reegleid, kuid seda esineb proportsionaalselt vähe (Mk 1:44, Mt 5:23). Sellest tulenedes on Jeesusel praktika vastu ka öeldud, et: "Ma nõuan halastust, mitte ohverdust." "Kui te oleksite teadnud, mida need sõnad tähendavad: 'Ma tahan halastust, mitte ohverdamist",poleks te süütuid hukka mõistnud." (Mt 9:13, 12:7). Sellest vaimsuset tuleb ka templi puhastamine, mille tähendus leidub selles, et tempel mis on jäetud ohverdamise keskseks satub korruptsiooni keskseks ja tempel on ikkagi mõeldud palve jaoks (Mk 11:15-19).[2]
Pauluse kokkupuude ohverdamisega
Tänu Pualuluse päritolule ja missjonitööle oli ta näinud ohverduslike praktikaid nii judaismis kui ka paganluses.
- Ohverduslikud traditsioonid judaismis. Paulus, argumenteerides apostlina, et saada finantsilist mõistis et preestrid peaksid saama osa ohverdustest endale (1Kr 9:13). Paulus mainib ka lauatagustele vendadele, et "Iisreael on vastavalt lihale" (1Cor 10:18). UT on ka mainitud suhteliselt silmakirjalikult Paulust kui praktiseerivat ohverdajat. On olnud kordasi kus paulus pühakojas on ainult palvetanud, kuid ka leidub kordasi kus Paulus on pidanud ohverdamist väga tähtsaks. (Ap 22:17, 21:26).[2]
- Paulus ja paganlus. Kristlastele on rangelt keelatud praktiseerida või osaleda praktikates paganlate usupaikades ja sellest tuleneb ka Pauluse idee, et ohverdused ei ole mitte jumala poole, vaid deemonite mis on sama VT ideedega (5Ms 32:17).[2]
Kristoloogiline kastuamine
Kindlasti ei vasta see tõele, et kõik mida mainib Paulus lepitusest on otseses mõttes seotud ohverdamisega (Rom 5:8-9, 8:3, 32). Aga kuna lepitus on pilttlik, siis ohverdamine on metafoorilise tähendusega. Näiteks kui Paulus ütleb, et:"Kristus oli ohverdatud kui meie basaal lammas." (1Kr 5:7). See tsitaat juba tõestab, et Jeesuse surm on mõjutanud kristlaste hoiakut ja ideed Judaismi ohverduse praktikast.[2]