Kasutaja:Herr P. schreibt/Wingolfsbund
Wingolf on kristlike, konfessionaalsete, värve kandvate, mitte silmatorkavate üliõpilasühenduste katusorganisatsioon. See asutati Tüüringis (Saksamaa) 1844. aastal, tehes sellest vanima korporatiivse ühenduse. Teda peetakse ka üheks esimeseks konfessioonidevaheliseks oikumeeniliseks kogukonnaks. Wingolfsbund hõlmab ühendusi peamiselt Saksamaa, aga ka Austria ja Eestis (Arminia Dorpatensis). Wingolf näeb end meesteühendusena.
taust muuda
Wingolfi assotsiatsiooni motoks on Δι ’ἑνὸς πάντα -„ Di henòs pánta “(kreeka keeles ühe (Jeesus) kaudu kõik - filiplastele 4:13). Wingolfi põhimõtted on kristlik usutunnistus, elulepingu põhimõte ja korporatiivne vorm. Wingolf on duellid ja mensuuri alati tagasi lükanud. See on esimene korporatsioonide ühing, kus selline suhtumine on. Wingolf ja selle liikmesühendused peavad end poliitiliselt ja konfessionaalselt sõltumatuteks.
Sümboolika muuda
Wingolfi värvid on must, valge ja kuld. Nad pöörduvad tagasi keiserliku paruni Heinrich Friedrich Karl vom und zum Steini juurde, kes soovitas neid värve Saksamaa tulevaste rahvusvärvidena 1814. aastal. Arvatavasti soovitas tema sõber Ernst Moritz Arndt selle trikoloori Bonn Wingolfile, Wingolfsbundi vanimale ühendusele, nii et viimane rakendas värve esimest korda aastal 1845. Wingolf distantseerus väliselt Saksa vennaskonna revolutsioonilisemast must-punasest kullast. Praegu kannab neid värve umbes kaks kolmandikku Wingolfsi ühendustest. Eripära on Arminia Dorpatensis, mille värvid on must, valge ja vana kuld. Teised wingolfi ühendused erinevad enamasti ajaloolistel või kohalikel põhjustel.
Lepingu vapil on kuldne ujuv rist (Jeruusalemma risti lihtsustusena) näha mustvalgel maapinnal, mis on diagonaalselt paremale poolitatud. Wingolfide ühenduste vapil on Jeruusalemma risti tegelik kuju, millest tuleneb valge-kulla (metall metallil) heraldiline erivorm.
Kõik Wingolfi assotsiatsiooni liikmed kannavad nn föderaalset tihvti. Föderaalse tihvti otsas on väike rõngas ja seda kantakse vasakul revääril.
Wingolfi föderaallaul on "Es steht auf festem Grunde" („See seisab kindlal pinnal“). Viie stroofiga laulu lõid 1867. aastal Erlangen Wingolfi austristid Viktor von Strauss ja Torney Johann Friedrich Reichardti meloodia põhjal.
Wartburgi festival muuda
Wingolfi ühendused on kohtunud iga kahe aasta tagant nelipühi järgsel nädalal alates 1850. aastast ja alates 1951. aastast Wingolfi Wartburgi festivali ülestõusmispäeval. See toimub Eisenachis uuesti alates 1991. aastast, osaliselt Wartburgis, kus elas Tüüringi püha Eliisabet ja Martin Luther tõlkis Piiblit. Seda tuleb eristada Saksa vennaskonna festivalist, mis toimub ka Wingolfi föderaalfestivali lähedal Eisenachis.
Liikmed muuda
- Nathanael Bonwetsch (1848–1925), saksa teoloog
- Karl Girgensohn (1875–1925), luterlik teoloog, Tartu religioonipsühholoogia koolkonna rajaja
- Elieser Traugott Hahn
- Carl Hugo Hahn
- Gotthilft Traugott Hahn
- Adolf von Harnack (1851–1930), baltisaksa päritolu teoloog ja kirikuloolane
- Lauri Hussar (* 1973), eesti ajakirjanik
- Alexander von Oettingen (1827–1905), Liivimaa päritolu Eesti usuteadlane
- Reinhold Seeberg (1859–1935), baltisaksa usuteadlane
- Otto Emil Seesemann (1866–1945), baltisaksa päritolu Eesti teoloog ja Vana Testamendi teadlane
- Paul Tillich (1886–1965), saksa-ameerika teoloog ja kristlik eksistentsiaalne filosoof
- August Osvald Westrèn-Doll (1882–1961), eesti ja saksa pastor ning pedagoog
- Friedrich Ludwig Leonhard Wiegand (1860–1934), baltisaksa evangeelne teoloog ja õppejõud
- Matthias Zimmer (* 1961), saksa politoloog, ajakirjanik ja poliitik (CDU)
Kirjandus ja tõendid muuda
- Hans Waitz: Geschichte des Wingolfbundes aus den Quellen mitgeteilt und dargestellt. Waitz, Darmstadt 1896, 2. Auflage 1904, 3. Auflage 1926.
- Hans Waitz (Hrsg.): Geschichte der Wingolfsverbindungen. Waitz, Darmstadt 1913.
- Otto Imgart: Der Wingolfsbund in Vergangenheit und Gegenwart. In: Das Akademische Deutschland. Bd. 2: Die deutschen Hochschulen und ihre akademischen Bürger. Berlin 1931.
- Hugo Menze, Hans-Martin Tiebel: Geschichte des Wingolfs 1917–1970. Lahr 1971.
- Verband Alter Wingolfiten (Hrsg.): Geschichte des Wingolfs 1830–1994. 5. Auflage. Detmold 1998.