Kasutaja:Celynpirs/liivakast

Ohustatud keele lõppstaadiumiks on välja suremine, mis juhtub siis, kui keegi seda enam ei kõnele.

Keelekogukonnad on sellest probleemist teadlikud olnud juba pikemat aega ja paar raamatut on ka avaldatud, et tõsta teadlikust väljasurnud keelte kohta, aga väga väheseid inimesi päriselt huvitab keelte hääbumine ja välja suremine. [2]

Üle pooled maailma keeled on aastaks 2100 välja surnud. Selle sajandi lõpuks on 95% keeltest kas tõsiselt ohus või siis välja surnud. Suurem osa nendest keeltest on põlisrahvaste keeled.[3]

Keele surm

Keele surm on keele arengu viimane etapp, mis saab alguse kõnelejate arvu kahanemisest ja viib keele kasutuse vähenemiseni eri valdkondades või     keeleoskuse kadumiseni.[4] [5] On arvatud, et 21. sajandil sureb 90% keeltest välja.[4][6] Surnud keelt on siiski võimalik uurida säilinud mälestiste või kirjutiste kaudu.[7]

Kui mitte keegi ei kasuta enam teatud keelt ega seosta seda ka oma identiteediga, siis võib selle keele lugeda väljasurnuks. Keelte elujõulisust hindava skaala EGIDS järgi on keel välja surnud kui see kuulub hääbunud keele kategooriasse (EGIDS 10).[8]

Tihti tunnistatakse keel väljasurnuks juba enne seda kui selle viimane emakeelena kõneleja on surnud.[9] Kui keelel on alles jäänud vaid üksikud kõnelejad, kes ei kasuta seda keelt enam suhtluses, siis peetakse sellisesse vähenenud kasutusetappi jõudnud keelt praktiliselt surnuks.[9] Kui mõni kogukond seostab oma identiteeti selle keelega, kuid seda kasutatakse vaid sümboolsetel eesmärkidel võib selle keele liigitada EGIDSi 9. kategooria järgi uinunud keeleks.[8]

Kõige levinum viis kuidas keeled surevad on keele järkjärguline surm.[10] Üldiselt juhtub see siis kui mingit keelt kõnelevad inimesed suhtlevad kõrgema prestiižiga keele kõnelejatega.[10] See rühm inimesi muutub esmalt kakskeelseks ning uute põlvkondadega keeleoskuse tase väheneb kuni lõpuks pole enam emakeelena kõnelejaid.[10] Kui keelt ei kasutata enam emakeelena, ehk lastele ei õpetata seda keelt enam esimese keelena, on keele edastusprotsess lõppenud ning see ei kandu enam edasi järgnevatele põlvkondadele.[9]

Põhjused

Tihtipeale ei ole vaja oodata keele viimase kõneleja surma, et keel väljasurnuks tunnistada. Piisab ka sellest, kui kõneleja ei oska keelt piisavalt soravalt või ei räägi seda sageli. [11]

Keele surma taga on mitmeid põhjuseid: keele vastu ei tunta enam huvi, rohkem räägitakse teistes keeltes. Ka looduslikud katastroofid, majanduslikud põhjused ja globaliseerumine mõjutavad keele välja suremist. [1]

Suurt rolli mängib ka maade koloniseerimine ja lääne majanduskasv. Samas ei arvestata sellega, milline mõju ja võim on majanduskasvul ja ka poliitilisel väikeste keelte üle. [2]

Sõjad ja genotsiid on on samuti keelte välja suremise põhjuseks. Näiteks 1932. aastal lõpetas El Salvadoris rahvas oma emakeele kõnelemise, sest nad kartsid kättemaksu, mis võis kaasneda, kui nad oma keelt rääkisid. [12]

Keele kõnlejaskond muutub mitmekeelseks kui õpitakse selgeks uus keel, kuid mingi aja pärast hakkab selgeks õpitud keel domineerima ning oma emakeel unustatakse, see on kõige tavalisem põhjus, miks mingi keel välja sureb (Alokozay et al 2021; Grenoble, Whaley 1998, viidanud Atifnigar, Hamza 2021: 182). [13]

Keele välja suremist mõjutab ka noorem generatsioon, eriti põlisrahvaste oma. Nooremad eelistavad uusi keeli oma emakeelele ning vaatavad sellele halva pilguga, rääkides seda ainult väga vähestes olukordades. Selle tõttu hakatakse inimesi, kes ohustatud keelt veel räägivad, teistmoodi kohtlema ning nad hoiavad sotsiaalsest suhtlusest eemale – see kõik põhjustab keelte välja suremist. [12]

See, kuidas oma emakeelde suhtutaksse on väga oluline. Kui oma keelde suhtutaksse nii, et see on tähtis ja kasulik, siis on väiksem võimalus, et see keel asendatakse mõne muu keelega. Samas paljud vähemusrahvused suhtuvad oma keelde nii nagu see oleks märk sellest, et nad ei ole nii arenenud nagu teised keeled. Nii on ka suurem tõenäosus, et hakatakse rääkima mõnda muud keelt ning oma emakeel unustatakse täielikult. [13]

Keeled võitlevad omavahel dominantsuse pärast. Nii juhtub see mõndades kogukondades ning keel, mis jäi teisele alla, sureb välja. [14]

Väljasurnud keelte näiteid maailmast

Tuntuim surnud keel on ladina keel. Kuigi maailmas on veel umbes 100 inimest, kes räägivad ladina keelt, peetakse seda siiski surnud keeleks. [15] Ladinakeelsed terminid on tänapäeval kasutuses näiteks meditsiinis ja bioloogias.

Teadaolevalt on maailma vanim keel sumeri keel. Vanimad sumerikeelsed tekstid pärinevad ajast umbes 3500 eKr. Sumeri keel asendus järk-järgult akadi keelega, kuid seda kasutati edasi kirjandusliku, tseremoniaalse, teadusliku ja sakraalkeelena kuni 1. sajandini. [16]

Eesti keel

Eesti keelt kasutatakse üleriigilise riigikeelena. 2016. aasta seisuga elab eestis 883 707 inimest, kes räägivad eesti keelt emakeelena. [17] Seega on eesti keel EGIDS skaala järgi elujõuline. [8]

Eesti Keele Instituudi direktor Tõnu Tender on öelnud “Mitmed asjatundjad arvavad, et kui kaotame eesti keele positsiooni kõrghariduses ja teaduses, kui ei looda enam uut eestikeelset terminoloogiat, siis hakkab see mõjutama ja murendama eesti keele teisi valdkondi.” [18]

Eesti keel ei näita märke väljasuremisest, kuid see vajab ikkagi tähelepanu. Keele tuleviku tagab see, kui keelt antakse edasi järeltulevatele põlvedele. [19]

Eesti keele säilitamisega tegelevad Eesti Keele Kaitse Ühing ja Eesti Keele Instituut.

Liivi keel

Liivi keel on liivlaste emakeel, mis kuulub läänemeresoome keelterühma. Liivlased elavad tänapäevase Läti Vabariigi aladel. Teadlased on arvanud, et liivi rahvas oli üks esimesi rahvaid läänemeresoome rahvaid Läänemere ääres. [20]

Viimane liivi keelt emakeelena kõnelenud inimene Grizelda Kristiņ suri 2. juunil 2013. Tänapäeval oskab liivi keelt vaid mõnikümmend inimest, kuid see pole nende emakeel.  [20]

Liivi keelt peetakse eesti keelega kõige sarnasemaks läänemeresoome keeleks. Tänapäeval räägitakse liivlaste asualadel liivi murret, mis on läti keele dialekt. [21]

Keele taaselustamine

Keele taaselustamine kaasab erinevaid programme, mis aitavad keelt tagasi ellu tuua nendes keele kogukondades, kus on seda enam ei kasutata ega räägita. [22]

Keele taaselustamine on keeruline ja raske protsess, kuid see on peaaegu alati võimalik. Muidugi väiksem kogukond ei suuda nii palju teha kui suuremad kogukonnad nagu näiteks New Zealand’il elavad maoorid. Tihti puuduvad kogukondades ressurssid, et keelt tagasi ellu tuua. Sel juhul seatakse väiksemad eesmärgid, näiteks luuakse keeleõppe programme, mille eesmärgiks ei ole keele täielik valdamine või keele kasutamine peamise suhtluskeelena. [22]

Erinevad organisatsioonid, sihtasutused ja valitsusorganid toetavad keele taaselustamise programme. [23] Üheks selliseks on SIRL (Supporting Indigenous Language Revitalization), kes toetavad põlisrahvaid, et nende keeled välja ei sureks. [24]