Kassatsioon
Kassatsioon on jõustumata kohtuotsuse peale edasikaebamine õigusküsimustes ning selle läbivaatamine kõrgema astme kohtus ilma faktiküsimuste ümberhindamiseta. Termin pärineb prantsuse kohtusüsteemist.
Eesti muuda
Eestis vaadatakse asju kassatsiooni korras läbi Riigikohtus.
Kriminaalasjades sätestab KrMS § 364 lõige 5, et Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid. Siiski on Riigikohus asunud seisukohale, et see keeld ei tähenda, et olemasolevaid tõendeid ei võiks üldse hinnata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2000. a otsus asjas nr 3-1-1-85-00).
Tsiviilasjades arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega (TsMS § 687 lõige 3 lause 1). Tsiviilasjas 3-2-1-148-05 märkis Riigikohus, et ainuke põhjus Riigikohtus tõendeid uurida on ringkonnakohtu poolt menetlusõiguse rikkumise tuvastamine.
Haldusasjades sätestab kehtiva HKMS § 64 lõige 2, et Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Alates 1. jaanuarist 2012 jõustunud HKMS kassatsioonimenetluse sätted (§§ 229 jj) on sõnastuselt analoogilised kehtiva TsMS sätetega. Riigikohus on siiski pidanud võimalikuks erandina arvestada faktilisi asjaolusid, mida pole tuvastatud alama astme kohtu otsusega, juhul kui asja lahendatakse lihtmenetluses (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2018. a otsus nr 3-18-306/41).