Karlova tüüpi kivikirves
Karlova tüüpi kivikirves on venekujulise kirve üks tüüpe. Seda tüüpi kirveste leviala piirdub peamiselt Eestiga.[1]
Leidmine muuda
Kirvest sisaldanud venekirvekultuuri matmispaik avastati praeguse Kalevi 65 maja kohal olnud maja keldri kaevamisel. Koht asub Emajõe ürgoru nõlval Karlova mõisa pargi territooriumil.[2]
1911. aasta mais sattus toonase Karlova 63 maja, mis 1990. aastate teisel poolel lammutati, omanik pottsepp Peeter Napp oma keldri laiendamisel kõdunenud luustikule. 170 cm pikk umbes 20 aastat vana meessoost maetu oli selili asendis peaga põhja poole ning tema rinna kohal asus 12 cm paksune suur lubjakivi. Parema käe lähedal asus dioriidist kivikirves ja vasaku puusa kohal fülliidist nooleots. Pealuu jäänuste järgi oli maetu pika kitsa näoga ja pärines venekirvekultuuri rahva hulgast. Leitud kivikirve järgi sai nimetuse peamiselt Eesti aladel levinud venekujuliste kivikirveste tüüp.[2]
Õpetatud Eesti Seltsi teadlaste tehtud uuringuid kajastas R. Hausmanni publikatsioon "Das Steinzeitgrab von Karlova bei Dorpat" (Sb. GEG, 1911).[2]
Iseloomustus muuda
Karlova tüüpi kivikirvestele on iseloomulikud selgelt välja lihvitud küljekandid, varretusauku ümbritsev rant ja nupp kannal. Tera kaardub tugevasti tahapoole.[1] Karlovast leitud kirves on dateeritud 2. aastatuhandesse enne Kristust.[2]
Samatüübilisi kirveid on leidud ka mujalt Eestist – näiteks Ardu matusepaigast. Arvatakse, et see kirvetüüp kujunes välja Eesti läänepoolses osas ning et sellel on tugevaid mõjutusi Soome nöörkeraamika kultuurist.[3]
Kivikirved esinevad matustes vaid hilisneoliitikumis, mil pandi kaasa vaid Külasema tüüpi ja Karlova tüüpi kivikirveid. Kirveste hauda panemine lõppes leidude põhjal neoliitikumi lõpus.[4]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Venekujulised kivikirved. Vaadatud 02.10.2014.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Karlova kiviaja kalmistu. Vaadatud 02.10.2014. Arhiveeritud 06.10.2014.
- ↑ New AMS Dates from Estonian Stone Age Burial Sites. Aivar Kriiska, Lembi Lõugas, Mari Lõhmus, Kristiina Mannermaa ja Kristiina Johanson. Estonian Journal of Archaeology, 2007, 11, 2, 83-121. Vaadatud 02.10.2014.
- ↑ Eesti muinasusund. Tõnno Jonuks. 2009. Dissertationes Archaeologiae Universitatis Tartuensis. Vaadatud 02.10.2014.