Karl Rautio

Karl (Kalle) Rautio (vene keeles Карл Эрикович Раутио, 20. november 1889 Vaasa lään, Pohjanmaa, Soome suurvürstiriik, Tsaari-Venemaa15. detsember 1963 Petroskoi, Karjala ANSV, NSVL) oli Karjala helilooja, muusikaõpetaja ja dirigent.

Rautio perekond kolis 1903. aastal Ameerika Ühendriikidesse, kus Karl Rautio töötas kaevurina ja harrastusmuusikuna juhatas sealset kaevurite puhkpilliorkestrit. 1916. aastal asus ta õppima muusikat California ülikoolis Berkeleys ja lõpetas selle 1920. aastal.

1922. aastal kolis Rautio Nõukogude Karjalasse. Ta töötas muusikaõpetajana Petroskoi Pedagoogilises Tehnikumis, asutas Karjala esimese segakoori ja kaks orkestrit.

1931. aastal oli Rautio üks Karjala ANSV Raadio sümfooniaorkestri asutajatest ja oli selle esimene dirigent kuni 1935. aastani. 1945. aastal valiti Rautio teos 1940. aastal loodud Karjala-Soome NSV hümniks (tekst Armas Äikä). Hümn oli kasutusel 1956. aastani, mil Karjala-Soome NSV liideti Vene NFSV-ga ja see muutus taas Karjala ANSV-ks.

1948–1955 oli Rautio Karjala-Soome NSV heliloojate liidu juhatuse esimees ja NSV Liidu heliloojate liidu juhatuse liige.

Osales saadikuna Karjala ANSV Ülemnõukogu kolme koosseisu töös.

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

Karl Rautio nime kannab Petroskois asuv muusikakool.

IsiklikkuRedigeeri

Karl Rautio poeg Erik Rautio (1926–1989) oli kandlemängija, Uhtua puhkpilliorkestri ja ansambli Kantele kunstiline juht, Karjala ANSV ja Vene NFSV teeneline kunstnik.

Teine poeg Heino Rautio (1928-1960) oli samuti muusik. Noorim poeg Roine Rautio (1934-1960) lõpetas Peterburi konservatooriumi ning oli lootustandev helilooja, dirigent ja folklorist. Heino ja Roine hukkusid 19. augustil 1960 paadiõnnetuses Äänisjärvel. [1]

AllikadRedigeeri

ViitedRedigeeri