Kantō suur maavärin
Kantō suur maavärin (関東大震災 Kantō daishinsai) tabas Kantō tasandikku Jaapani suurimal Honshū saarel kell 11.58:44 Jaapani aja järgi (2.58:44) UTC) laupäeval, 1. septembril 1923. Erinevate allikate järgi kestis maavärin neli kuni kümme minutit.[1] See oli Jaapani ajaloo kõige ohvriterohkem maavärin ja kuni 2011. aasta Sendai maavärinani ka teadaolevalt kõige tugevam maavärin Jaapanis.
Maavärina tugevus oli 7,9 (Mw)[2] ning selle epitsenter asus sügaval Izu Ōshima saare all Sagami lahes. Maavärinale järgnes 57 järeltõuget.
Maavärina otsesed kahjud olid suured, kuid sellele lisandusid tulekahjud ja pogrommid. Jaapani ühiskond on sellest maavärinast teinud palju järeldusi ning saadud õppetunnid on aluseks tänapäeva Jaapani ehitusnõuetele, tsiviilkaitse koolitustele ning massimeedia kasutamisele hädaolukordades.
Kantō suur maavärin on tsükliliste Kantō maavärinate üks episood.
Tulekahjud
muudaMaavärin toimus päevasel ajal, kui paljud inimesed kasutasid lahtist tuld toidu valmistamiseks. Tuli levis kiiresti, kuna samal ajal oli ka taifuun. Tulekahjude kustutamine oli aga muutunud topelt raskemaks, kuna maavärin oli rikkunud veevärgi.
Tulekahjudes hukkus palju inimesi. Lisaks toimus suur õnnetus ühel väljakul, kus tuul ja tuli tekitasid tulekeerise ning korraga hukkus 38 tuhat inimest.
Kuningliku Ülikooli raamatukogu tulekahjudes hävis umbes 700 000 köidet[3], sealhulgas umbes 10 tuhat raamatut Hoshino raamatukogus (星野文庫).[3][4]
Pogrommid
muuda
Kuna massimeedia vahendid olid hävinud, hakkasid levima kuulujutud. Üks kuulujutt oli, et korealased röövivad ja varastavad ning korraldavad pommiplahvatusi. Nende kuulujuttude tõttu toimusid pogrommid Tōkyōs ja Yokohamas korealaste suhtes.[5] Kuna välimuselt on korealased ja jaapanlased sarnased, kuid hääldavad osa sõnu erinevalt, sai tapmisotsuse kaalukeeleks tihti see, kuidas keegi "viisteist jeeni, viiskümmend seni" (15円 50銭 ehk jū-go-en, go-jū-sen) hääldas. Seejuures hukati ekslikult ka mitmete kohalike dialektide rääkijaid, hiinlasi ja kõnedefektidega inimesi[6].
Sel moel hukkunute arv pole täpselt teada. Järgnenud uurimises tuvastati järgmised faktid: 231 korealast tapetud, 43 vigastatud; 3 hiinlast tapetud; 59 jaapanlast tapetud, 43 vigastatud. Reaalsed korea pogrommide ohvrite arvud on aga arvatavasti 2500 ja 6600 vahel[7]. Järgnenud kohtuprotsessides mõisteti 362 Jaapani tsiviilisikut süüdi mõrvade, mõrvakatsete, röövimiste jms eest.
Antud juhtumist on võetud õppust ning tänapäeval on Jaapanis seatud tähtsale kohale kiire ja tõese informatsiooni jagamine suurõnnetuste järel, vältimaks kuulujuttude levikut.
Viited
muuda- ↑ James, Charles. "The 1923 Tokyo Earthquake and Fire" (PDF). University of California, Berkeley. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 16. märts 2007. Vaadatud 21. detsember 2011.
- ↑ USGS
- ↑ 3,0 3,1 LOST MEMORY - LIBRARIES AND ARCHIVES DESTROYED IN THE TWENTIETH CENTURY [1]
- ↑ "漢籍関係年表". Chinese classics (Japanese). Tokyo University General Library. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. märts 2012. Vaadatud 5. september 2011.
{{cite web}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Hammer, pp. 149-170.
- ↑ 青年参考
- ↑ Chosun Daily Newspaper
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kantō suur maavärin |
- Great Kanto Earthquake 1923 A. Kengelbacher'i online fotogalerii
- Film Suur Kanto maavärinast
- Clancey, Gregory. (2006). Earthquake Nation: The Cultural Politics of Japanese Seismicity. Berkeley: University of California Press. 10-ISBN 0-520-24607-1; 13-ISBN 978-0-520-24607-2 (cloth)
- Hammer, Joshua. (2006). Yokohama Burning: The Deadly 1923 Earthquake and Fire that Helped Forge the Path to World War II. New York: Simon & Schuster. 10-ISBN 0-7432-6465-7; 13-ISBN 978-0-7432-6465-5 (cloth)
- Heilbrun, Jacob. "Aftershocks," New York Times. September 17, 2006.
- Nyst, M. and T. Nishimura,F. F. Pollitz, and W. Thatcher. (2005). "The 1923 Kanto Earthquake Re-evaluated Using a Newly Augmented Geodetic Data Set," Journal of Geophysical Research. Washington, D.C.: American Geophysical Union.
- Scawthorn, Charles, John M. Eidinger and Anshel J. Schiff. (2006). Fire Following Earthquake. Reston, Virginia: ASCE (American Society of Civil Engineers) Publications. 10-ISBN 0-7844-0739-8; 13-ISBN 978-0-7844-0739-4 (cloth)