Kanavõileib

Kanavõileib on Põhja-Ameerikas võileib, mis tavaliselt koosneb luudeta ja nahata kana rinnalihast, mida serveeritakse kahe saia viilu või kukli vahel. Variatsioone, mida põhjaameeriklased arvestavad kanavõileivana on kanaburger või kana kuklil, tuline kana ja ka kanasalativõileib. Riigid väljaspool Põhja-Ameerikat arvestavad tavaliselt kanavõileivana võileiba, mis koosneb lavašilehest. Samas kui kanaburger defineeritakse kui kana ja kukli kooslusest.

KoostisRedigeeri

Põhja-Ameerikas koosneb võileib tavaliselt kanafileest või kanakotletist, lisanditest ja kuklist. Kana võib olla frititud, praetud või keedetud, soojalt või külmalt serveerituna ning kasutada võib valget või tumedat liha. Kanavõileivas võib ka kasutada rebitud kanaliha, ühel või teisel kujul, näiteks kanasalatina. Kanavõileiba võib ka teha vrapi kujul, mille puhul koostisosad rullitakse lavaši või tortilja sisse. Lahtised versioonid võileivast on ka olemas, mis tähendab, et kuum kana serveeritakse saial koos kastmega.

VariatsioonidRedigeeri

 
Burger

KanaburgerRedigeeri

 
Kanaburger koos peekoniga

Osad asutused pakuvad lisaks hamburgeritele, mis üldiselt on veiselihast, ka kanavõileibu. Selliseid võileibu kutsutakse Austraalias ja Suurbritannias ka "kana kuklil" või "kanaburgeriks" ning serveeritakse hamburgeri kuklil koos sarnaste koostisosade ja lisanditega, mida võib ka leida hamburgeri vahelt. Kui enamus kanavõileibade puhul kasutatakse frititud või grillitud kanarinda, siis kanaburgeri vahel võib kasutada, kas grillitud või frititud kanakotletti, mis on valmistatud tükeldatud kanast.

AjaluguRedigeeri

Chick-fil-A väidab, et nad leiutasid frititud kanavõileiva 1940. aastatel. See väide on aga ebatõenäoline põhjusel, et aastal 1964 tutvustasid nad kanavõileiba, mis oli lõunapoolsete stiilis (serveeriti koos hapukurgi kergelt kuumutatud kuklil). Antud kanavõileib oli tõenäoliselt esimene kanavõileib, mis võeti kasutusele kiirtoidurestorani poolt. Teised mainitavad kanavõileibade pakkujad on KFC ja Popeyes Louisiana Kitchen. Tänapäeva kiirtoidurestoranid pakuvad sarnaseid tooteid kanavõileivale, isegi kui restoranis ei keskenduta kanale.

KanasalativõileibRedigeeri

Kanasalat serveerituna kahe saiaviilu vahel on üks kanavõileiva variatsioone, mida võib kohata nii Põhja-Ameerikas kui ka mujal.

Piirkondlikud variatsioonidRedigeeri

KanafileerullRedigeeri

Iirimaal on populaarne kanafileerull, mille puhul on baguette-saia sisse asetatud vürtsikas või tavaline paneeritud kanafilee, millele on lisatud majoneesi või võimääret.

Tuline kanavõileibRedigeeri

Tuline kanavõileib või lihtsalt "tuline kana" on kanavõileib, mis koosneb kanast, viilutatud saiast ja kastmest. Võileiba serveeritakse tavaliselt koos roheliste hernestega ning antud rooga võib kohata kõige tihedamini Ida-Kanada kulinaarias. See on eriti populaarne Québecis ja peetakse tihti provintsi põhitoiduks. Kuna antud rooga võib leida paljudest söögikohtadest Québecis (Rôtisserie St-Hubert, Valentine jne) ning vähem väljas pool provintsi, siis paljud Québeci elanike peab seda osaks Québeci kulinaariast ning, et antud roog sai alguse provintsis. Antud kombinatsoonil (kana, kaste ja herned) on ka oma nimetus: galvaude.

Kuigi roog on vähem tuntud teistel Põhja-Ameerika aladel, võib seda leida väikestest söögikohtadest Kanada mereprovintsis ja lõunapoolsetes osariikides.

Põhja-Ameerika kulinaarias oli võileib tuntud juba 1900. aastatel töölisklassi roana ning oli farmatseutide ja apteekrite menüüs sellel aja vahemikul. Roa lihtsuse ja soodsa hinna tõttu hakati laialdaselt 1900. aastate keskel võileiba pakkuma messikeskustes ja sööklates.

PepitoRedigeeri

 
Pepito kanalihaga

Pepito on võileib, mille peamisteks koostisosadeks on kana- või veiseliha, oad (sobivad ka purustatud oad) ja kukkel. Pepito on tuntud tänavatoit Mehhikos ja Venezuelas.

KirjandusRedigeeri

  1. Richards, Lenore; Treat, Nola (1966), Quantity cookery; menu planning and cooking for large numbers, Little, Brown and Company
  2. Kraig, B.; Sen, C.T. (2013). Street Food Around the World: An Encyclopedia of Food and Culture. ABC-CLIO. p. 391.
  3. Santibanez, R.; Goode, JJ; Coleman, T. (2012). Tacos, Tortas, and Tamales: Flavors from the Griddles, Pots, and Streetside Kitchens of Mexico. Houghton Mifflin Harcourt. p. 73.
  4. Watson, S. (2008). Fast Food. What's in Your Food? Recipe for Disaster. Rosen Publishing Group. p. 19.