Kaljukits

Kaljukits (lad Capra ibex, ingl Alpine ibex) elab Alpides metsa ja liustike vahelisel piiril (umbes 3500 merepinnast), kõige kättesaamatumates mägipiirkondades. Talviti elavad kaljukitsed tavaliselt madalamatel aladel, kuid suvel lähevad nad toidu otsimiseks Alpi niitudele.[1]

Kaljukits (Capra ibex)

KirjeldusRedigeeri

Kaljukits on kitsede kõige ebatavalisem mägiliik. Nad on suurepärased mägironijad ja ronivad kartmatult ja meisterlikult kaljudel.

Nende pikkus ulatub keskmiselt 150 cm-ni ja nende turjakõrgus on umbes 150 cm. Emane loom kaalub 40 kg ja isane kuni 100 kg. Isasloom on suurte kumerate sarvedega. Sarvede pikkus on kuni 1 m. Emasloomadel on veidi lühemad ja veidi kõveramad sarved. Isaslooma karvkate on suviti tumepruun, emasloomal punakas kuldne. Talvel on kõigi kaljukitsede karv halli värvi.[1]

ToitumineRedigeeri

Kaljukitsed toituvad mitmesugustest taimedest, nagu näiteks harilik rohi, aruhein, puude ja põõsaste oksad, samblad ja samblikud. Nad võivad süüa isegi mürgiseid taimi ja kuiva rohtu. Kaljukitsedel on suur soolavajadus, seetõttu käivad nad 15-20 km pikkuseid vahemaid, et enda soolavajadust kontrolli all hoida.[1]

Huvitav informatsioonRedigeeri

Juba iidsetest aegadest saati on inimesed kaljukitsesid jahtinud, just nimelt isaslooma sarvede pärast. Kaljukits on väga ettevaatlik loom, mistõttu on tema leidmine loodusest üpris keeruline.

Rõivaste ja kingade valmistamiseks kasutati kaljukitse nahka.

Kaljukitse liha on väga maitsev ja kergesti seeditav. Looma rasva kasutati toiduvalmistamisel. Looma maost läbi käinud seedimata villa kasutati meditsiinilisel eesmärgil.

Loomade head ja kasulikud omadused viisid nende kodustamiseni. Praegu on maailmas tohutul hulgal erinevaid kodukitse liike. Kaljukitsi võib leida ka erinevatest loomaaedadest. Kaljukitsed aretuvad üsna hõlpsasti.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "KALJUKITS (LOOM): KIRJELDUS JA FOTO". Vaadatud 11.01.2022.