Kaitsevall
Kaitsevall on kaitse eesmärgil rajatud vall.
Kunstlik vall kaitse eesmärgil rajati kindlusehitiste kaitsemüüride ette. Liiva- või muldvall palkseintega või ilma ja vallikraav on olnud ajaloos üks olulisi kaitseehitisi sõjaajal vaenlaste rünnakute eest või ka rahuajal rüüstajate eest. Rajati ka kivivalle, mis olid vastupidavamad.
Vanimad sidumata paeplaatidest kaitsevallid rajati eestis 10.–5. sajandil eKr. Selliseid kaitsevalle leidus Asva, Kaali ja Ridala kindlustatud asulate ümber.
Viikingite ajast (9.–11. sajand) pärineb Lohu vanema kindluse kaitsevall. Varbola linnuse 580 m pikkune kaitsevall, millesse on laotud kümneid tuhandeid kantmeetreid paekive, kuulub juba 12. sajandisse.
Lõhavere linnamägi rajati 12. sajandi lõpus. Lõhavere linnust ümbritses 2,5 meetri kõrgune liivavall. Liivavalli sise- ja väliskülge kattis tugipostidega palksein. Valli harjale olid püstitatud puust kaitseehitised. Lõhavere linnamägi on Eestis üks põhjalikumalt läbiuuritud linnuseid.
Tallinnas rajati esimesed muldkindlustised 16. sajandi keskel. Esimene suurem rajatis ehitati Tallinnas 16. sajandi alguses linna edelaküljele Kiek in de Köki ette. Selleks oli 15–18 meetri kõrgune Kõrge Rondeel, mis ümbritseti vallikraaviga.