Kairėnai mõis

Kairėnai mõis (leedu Kairėnų dvaras) on endine mõis Leedus Vilniuses Antakalnise vallas Kairėnai linnaosas. Mõisakompleks asub Kairėnai linnamäe jalamil.

Mõisa tall

Piirkonnas asus XIV–XVI sajandini küla, mille kalmistu asukoht on veel tuvastatav. Mõis rajati XVI sajandil. Seda on esmamainitud 1545. aastal, mil Zygmunt I selle Jarmalaste suguvõsast pärinevale kolmele kaupmehest vennale annetas. 1586. aastal omandas mõisa Mikalojus Kiszka, kes selle aga 10 aastat hiljem Jonas Issakovskisele müüs. See oli ka esimene isik, kes sinna mõisakompleksi rajas. Hiljem päris selle Francišekas Dolmat-Isaikovskis, kes üritas saada Smolenski piiskopiks, ent edutult, ja asus hoopis mõisa majandama. Toona rajati ka terrassidega ja veekogudega park. Aastal 1655 põletasid Moskva väed vana häärberi maha.

Aastal 1695 müüsid Isaikovskised mõisa Schröderitele. Aastal 1692 ostis mõisa Kazimieras Jonas Sapieha. Tol perioodil mõisaomanikud seal ei elanud. Mõisa aladel olid tööliste elamud, majapidamishooned, kõrts ja pruulikoda.

Aastal 1699 ostis mõisa Mykolas Jonas Tiesenhausen, aastal 1700 Breslaust tulnud Vaina, aastal 1703 Steponas Tiesenhausen. Aastal 1705 ostis mõisa Hrodna tallmeister Kazimieras Piontkovskis, kes valduse aastal 1730 Antakalnise trinitariaanide kloostrile andis. Toona kuulusid mõisakompleksi administratiivhoone, juustukoda, pruulikoda, kaks kuuri, küün, tall ja tiigi ääres asuv saun. Tolleaegne veekogude paigutus on säilinud tänapäevani.

Klooster rajas vana peahoone asukohta puidust kabeli, mida mainitakse viimast korda aastal 1839, hiljem põles see maha. Aastal 1759 omandas mõisa vaimulik Jonas Dominykas Lopacinskis. Lopacinskiste ajal taastati peahoone, rajati kontorihoone, mis oli kasutusel ka aidana, uuendati majapidamishooneid. Aastal 1817 kujunes mõis üheks Vilniuse seltsielu keskuseks. XVIII sajandi lõpus vana häärber põles, nii rajati XIX sajandi esimesel poolel uus häärber. Parki rajati suveteatri tarbeks paviljonid, häärberi ette rajati purskkaev. XIX sajandi keskpaiku asusid häärberi juures kaks kontorihoonet, suveköök, piljardisaaliga kõrts ja aiamajake. XIX sajandi teisel poole rajati vana kabeli asemele uus, mis põles maha aastal 1982. Kuna Ignotas Lopacinskis osales jaanuariülestõusus, siis konfiskeerisid tsaarivõimud mõisa.

Aastal 1870 omandas mõisa Juozapas Tiškevičius, kes rajas mõisa uusi põllumajandushooneid. Aastal 1899 ostsid mõisa vennad Stolõpinid, kes rajasid uue teenijate maja. I maailmasõja lahingutes sai mõisakompleks rängalt kannatada – maha põlesid kontorihooned, paljud abihooned, tules sai kannatada häärber, rikutud sai park, hävisid pargirajatised. Aastal 1920 omandasid mõisa, millele kuulus 50 hektarit maad, Leleikad. Aastal 1927 omandas mõisa riik, sinna rajati aastal 1933 psühhoneuroloogiahaigla. Aastal 1931 oli mõisas 71 elanikku. Aastal 1945 suleti sealne kabel. Aastal 1974 omandas mõisasüdame Vilniuse Ülikool, et rajada sinna botaanikaaed.

Mõisakompleksist on kaitse all kahe häärberi varemed, tall, veski, küün, kelder, teenijate maja, park ja tõllakuur. Leitav on ka endise kontorihoone asukoht kompleksi keskosas. Mõisasüdame aladele jäävad ka muinsuskaitse all olevad Kairėnai linnamägi ja Kairėnai tumulused.

Mõisakompleks jaguneb kaheks. Esindusossa jäävad park, häärberite ja kontorite varemed, kelder (rajatud XIX sajandi esimesel poolel, tegemist on endise kontorihoone keldriga) ja purskkaevuga parter. Ülejäänud rajatised jäävad majapidamisalale.

Tall asub aadressil Kairėnų g. 45. See rajati XIX sajandi keskpaiku, ent ehitati aastal 1934 haigla vajadusteks ümber. Hoone restaureeriti aastal 2003 Audronė Lainauskaitė projekti kohaselt. Tegemist on ühekorruselise katusealusega majaga. Seda liigendavad sambad ja nišid. Keskel ja külgedel asuvad kahekorruselised frontoonidega risaliidid Külgmised frontoonid on kolmnurksed. Idafassaadi ehib liseen.

Veski asub aadressil Kairėnų g. 53. See rajati XIX sajandi keskpaiku viinavabrikuks, ent XX sajandi esimesel poole ehitati see ümber auru jõul töötavaks veskiks. Aastal 1933 sai sellest haigla köök. Botaanikaaed võttis sealsed ruumid kasutusele õppenäituste korraldamiseks. Ehitis restaureeriti aastail 2007–1008, projekti autoriks oli Asta Meškauskienė. Tegemist on kahekorruselise hoonega, mille kohal asub mansardkorrus. Lääneküljel asub kolmekorruseline kolmnurkse frontooniga risaliit. Idaküljel asub frontoon mezzanino kohal. Maakividest hoonet katab tellistest katus.

Teenijate maja aadress on Kairėnų g. 41. Tegemist on sajandivahetusel rajatud ühekorruselise pööninguga hoonega, mis XX sajandi keskpaiku haigla tarbeks ümber ehitati. XIX sajandi keskpaiku rajatud tõllakuur kohandati XX sajandi algusaastatel ümber autodele. See asub aadressil Kairėnų g. 57. Hoone restaureeriti aastal 2007 Judita Olšauskienė projekti kohaselt. Küün asub aadressil Kairėnų g. 69A.

Pargi vanemad osad pärinevad XVII sajandist, nii XVIII sajandil kui ka XIX sajandil seda uuendati. Esindusosas asub purskkaevuga nelinurkne parter, ülejäänud osa on vabakujundusega ja jaguneb terrassideks. Pargis on kümme veekogu. Selle pindala on 22 hektarit. Valdavad kohalikud puuliigid, pärnadest on kujundatud allee. Võõrliikidest kasvavad seal euroopa lehis, torkav kuusk, suurelehine pärn, hall pappel, hiina haab ja euroameerika pappel.