Kadri Leppoja

eesti dirigent ja muusikapedagoog

Kadri Leppoja (aastani 1975 Kadri Kirsipuu; sündinud 23. märtsil 1953 Tartus) on eesti dirigent ja muusikapedagoog.[1]

Ta lõpetas 1971. aastal Puhja Keskkooli ja 1976. aastal muusikapedagoogika erialal Heino Kaljuste klassis Tallinna Riikliku Konservatooriumi.[1]

Aastatel 1976–1990 ja alates 1996. aastast töötab ta Miina Härma Gümnaasiumis (varem Miina Härma nimeline Tartu 2. keskkool). Aastatel 1990–1995 töötas ta muusikaõpetajana Soomes Heinolas.[1]

Ta on pikka aega juhatanud Miina Härma Gümnaasiumi neidudekoori dirigent ja on Miina Härma Gümnaasiumi segakoori ja poistekoori dirigent.[2]

Aastatel 1976–1985 oli Kadri Leppoja Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori koormeister ja kontsertmeister. Aastatel 1985, 1989–1991 ja alates 1996. aastast on Ta töötanud Tartu Noortekoori dirigendi ja kontsertmeistrina.[2]

1998. aastal asutas ta koos Taavi Eskoga Eesti Koolinoorte Segakoori, mida mõlemad juhatasid 15 aastat.[2]

2007. aastal juhatas ta noorte laulupeol neidudekoore ja 2009. aasta üldlaulupeol naiskoore.[2]

2009. aastal avaldas ta koos Ene Kangroniga Tartu Ülikooli Kirjastuses õpiku "Muusikaõpetuse mõisted gümnaasiumile". Tema panus on ka Eesti Muusika- ja Teatri Akandeemia kogumikus Eesti koorijuhtidest "Kogemuste kuld. Vestlusi koorijuhtidega" (2013).

Kadri Leppoja on kuulunud Eesti Segakooride Liidu juhatusse.[1]

Tunnustus muuda

Isiklikku muuda

Kadri Leppoja abikaasa on koorijuht ja muusikapedagoog Riho Leppoja. Neil on kolm last: Triin, Markus ja Maria.[1]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Martin Šmutov Reklaam viis Kadri Leppoja koorimuusika juurde Postimees, 29. aprill 2004
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Kadri Leppoja. Tartu Noortekoori veebisait.
  3. "Tartu Edukas Daam 2008 on Kadri Leppoja" Postimees, 09.03.2008
  4. Kadri Leppoja. Tartu linna veebisait.
  5. Helle Tolmoff (3.9.2021). "Tartu tunnustab parimaid õpetajaid". Tartu. Vaadatud 3.9.2021.

Kirjandus muuda

  • Eesti muusika biograafiline leksikon. 1. köide: A–M. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk. 417.

Välislingid muuda