Juhan Paberit
Juhan Paberit (13. märts 1917 Valguta vald, Tartu maakond – 27. veebruar 2015) oli eesti skulptor.
Elukäik muuda
Juhan Paberiti sünnikoht on Lõve veski Lapetukme külas, kus tulevase kunstniku lapsepõlv möödus möldri kümnelapselises peres.[1][2]
Juhan Paberit õppis aastatel 1925–1928 Rõngu algkoolis ja 1931–1938 Tartu Poeglaste Gümnaasiumis. Majanduslik olukord oli raske, mistõttu venis õpingute aeg pikaks. Lõve veski läks pankrotti ning pere oli sunnitud kolima Taremetsa ning hiljem Luhavälja tallu vanaisa juurde.
Kuni Nõukogude okupatsioonini oli Juhan Paberit talupidaja. Ta töötas pool aastat kohtu-uurijana. Sõja algul evakueerus Venemaale, kus teenis tööpataljonis Saratovi linnast idas. Sealt mobiliseeriti ta Eesti laskurkorpusse. Sai kaks korda kergelt haavata.
1946. aastal astus ta kaaslastest märksa vanemana Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti, kus temast sai (koos hilisema Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi rektori Jaan Varesega) skulptor Anton Starkopfi õpilane. Ta lõpetas kooli pärast Tartu Riikliku Kunstiinstituudi likvideerimist 1952. aastal Tallinnas ERKI Johannes Hirve õpilasena.[3]
Töötas aastatel 1952–1953 Tartu Kunstikoolis, 1953–1954 oli Kunstifondi Tartu osakonna direktor ja 1965–1972 Eesti Kunstnike Liidu Tartu osakonna sekretär.
Looming muuda
Juhan Paberitist kujunes aastakümneteks üks innukamaid kiviraidekunsti meistreid. Loonud portreid, kompositsioone ja mälestusmärke. Näiteks Paide fašismiohvrite mälestusmärk (1967, arhitekt Ülo Sirp), Rahvatasujate mälestusmärk Rannu koolimaja ees (1973),[4] Teises maailmasõjas langenud sõdurite mälestussammas Elvas (1979, arhitekt G. Valdre) ja Kanepis (1984, arhitekt G. Valdre), Oisu valla alal langenute mälestussammas (1990, arhitekt Allan Murdmaa). Paberiti sõjamonumendid on kõik figuraalsed ning Eestis ainukordselt meisterliku kõrgreljeefiga.[3]
Eesti kunstimuuseumides ja erakogudes leidub Paberiti portreeskulptuure. Tuntumad neist on „Tiina“ (marmor, 1956, Tartu Kunstimuuseum), „Väike Aune“ (terrakota,1963, Eesti Kunstimuuseum), „Töölisneiu Marja“ (marmor, 1964, EKM), „Marika Sahva portree“ (pronks, 1972, TKM).[3]
Aastakümnetega jõudis kujur luua Tartu ümbruse kalmistuile üle saja hauamälestise,[3] teiste seas ka professor Vootele Meipalu (1977, Tartu Maarja kalmistu), akadeemik Adolf Mölderi (1981, Tartu Pauluse kalmistu) ja professor K. Aru (1991, Tartu Puiestee kalmistu) hauale. [5] Juhan Paberit raius oma graniitteosed peaaegu alati ise, lastes meistritel vaid üldisema vormi ette raiuda.
Isiklikku muuda
Tema tütar on kunstnik Anneli Salumaa.[6] Skulptor Tõnis Paberit (19. XI 1952) on tema vennapoeg.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Lembit Ainsoo (2003). 1000 tartlast läbi aegade. Tartu: MTÜ Liivimaa mälu. Lk lk 307-308.
- ↑ Kaljola Kirt (1988). Siin- ja sealpool maanteed. Tartu rajoon. Eesti Raamat.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "In memoriam: Juhan Paberit". Sirp. 13.03.2015. Vaadatud 9.01.2018.
- ↑ "Oli ja on". Sirp ja Vasar, nr. 30. 27. juuli 1973. Vaadatud 9.02.2018.
- ↑ Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 1996. Lk lk 365.
- ↑ Toivo Ärtis (1. juuli 2011). "Kambjasse püstitatud perekonnakivi pärineb Luunja vallast". Kodu Uudised, nr. 7. Vaadatud 9.01.2018.