John Forrest
Sir John Forrest (22. august 1847 – 2. september 1918) oli Austraalia maadeavastaja ja kaardistaja, esimene Lääne-Austraalia osariigi kuberner, hilisem minister ja laekur Austraalia esimestes föderaalses valitsuses. Teda tuntakse ka tiitlite Right Honourable (Rt Hon) John Forrest ja Baron Forrest of Bunbury kandjat. Aastatel 1869–1874 korraldas Forrest suhteliselt noore mehena kolm ekspeditsiooni Lääne-Austraalia koloonia veel kaardistamata aladele.
Noor John Forrest muuda
John Forrest, William ja Margaret Forresti poeg, sündis 22. augustil 1847 seitsmelapselises peres väikeses Pictonis, mis asub Lääne-Austraalia osariigis Bunbury linna lähedal. Sellel ajal kandis osariik veel nime Briti koloonia Lääne-Austraalia. Kuni 12-aastaseks saamiseni õppis noor Forrest kohalikus Bunbury riiklikus koolis, hiljem jätkas vastavatud Bishopi kolledžis Perthi linnas (praegu Hale'i kool). 1863. aasta novembris sai temast riigipalgalise maamõõdistaja Thomas Carey õpipoiss. Kui õpipoisiaeg novembris 1865 lõppes, sai temast esimene Austraalia koloonias sündinud ja erialase hariduse omandanud maamõõtja. Noor Forrest palgati riigi maamõõduosakonda (Lands and Surveys Department). 2. septembril 1876 abiellus Forrest Margaret Elvire Hamersleyga, kes oli pärit väga jõukast perekonnast. Nii kindlustas ka Forrest oma toimetuleku, kui mitte öelda jõukuse. Abielu oli lastetu.[1]
Esimene ekspeditsioon. Leichhardti otsingud muuda
Forrest saadeti 1870. aasta märtsis kuberneri käsul otsima juba 1848. aastast kadunud maadeavastajat Ludwig Leichhardti. Lugu sai alguse Charles Huntist – maadeavastajast, kes kuulis juhuslikult aborigeenide käest rühma valgete meeste tapmisest ja sai teada selle koha koordinaadid. Nimetatud aborigeenidest saidki Forresti teejuhid. Forrest pani kokku kuueliikmelise meeskonna, kuhu kuulusid teejuhtideks võetud aborigeenid ja teised meeskonnaliikmed, nende hulgas Tommy Windlich. Teele asuti 15. aprillil 1869. Alguses satuti kohe valedele jälgedele, kui kohatakse veel kohalikke aborigeene, kes räägivad hobuste skelettide leidmisest. Mõne aja pärast saab siiski selgeks, et liigutakse väikese Poison Rocki asula poole, kuhu teadaolevalt oli maadeavastaja Robert Austin jätnudki 15 hobust surema. Aborigeenidest teejuhtide kirjeldatud paika jõuti 28. mail ja veedeti seal otsides jälgi Leichhardtist ja kaardistades piirkonda peaaegu kolm nädalat, uurides kokku üle 15 000 ruutkilomeetri suurust ala. Kuna otsingud ei kandnud vilja ja teejuhist aborigeen muutis viimaks oma juttu, asuti tagasiteele Perthi, kuhu jõuti 6. augustil. Kokku kestis ekspeditsioon 113 päeva ja selle käigus läbiti üle 3600 kilomeetrit seni tundmata kõrbealasid. Kuna Leichhardtist ei leitud jälgegi ja avastatud maad harimiseks ei kõlvanud, võib öelda, et ekspeditsioon ei olnud täitnud oma eesmärki. Forrest avastas küll mineraale, mis mõjutasid magnetiliselt tema kompassi, ja tegi ettepaneku saata uurimisrühm neid uurima. Siiski oli see Forresti reputatsiooni uurijana ja kaardistajana tublisti parandanud.[2]
Teine ekspeditsioon muuda
Veel eelmise ekspeditsiooniga samal aastal (1869) saadeti John Forrest kaardistama Suure Austraalia lahe kallast ja kolooniad lahe ääres Lõuna- ja Lääne-Austraalias. Täpselt sama teekonna oli enne teda läbinud Edward John Eyre 30 aastat varem, aga tema ekspeditsioon oli kesiselt planeeritud ja pealegi ei saanud ta piirkonda korralikult uurida, kuna tema aega piiras pidev joogiveepuudus. Forresti ekspeditsioon pidi kordama täpselt sama marsruuti, aga sel korral planeeriti reis korralikult ette ja samuti oli rahastamine tunduvalt parem kui Eyre'i aegadel. Forresti ülesandeks oli kaardistada marsruut telegraafiliinile ja otsida ka sobivaid karjamaid selles piirkonnas. Forresti meeskond koosnes jällegi kuuest mehest: tema vend Alexander, politseikonstaabel Hector McLarty, hobuserautaja William Osborn, eelmisel ekspeditsioonil osalenud Tommy Windich ja Billy Noongale, 16 hobust ja palju koeri. Perthist mindi Esperance'i linna, kust asuti teele 24. aprill 1870. Kaasa võeti küll suhteliselt väikesed vee- ja toiduvarud hobuste jaoks, kuid vähemalt veepuudusest saadakse lahti reisi alguses alanud pika vihmaperioodi tõttu. Israelite lahte jõutakse 15. mail. Eucla kandis sisemaal leiti head karjamaad, kuid pärast seda oldi niivõrd ohtlikkus veepuuduses, et ekspeditsioon sõitis peaaegu viis ööpäeva, enne kui 27. augustil 1870 tsivilisatsioonini – Adelaide'i – jõuti. Tagasi Perthi tuldi aga laevaga. Tagasituleku puhuks korraldati kaks vastuvõttu, millest üks oli Perthi linnavolikogu poolt. Forrest oli äärmiselt tagasihoidlik ja isegi jagas riigilt saadud honorari oma meeskonna vahel laiali. Siiski oli see reis mööda Suure Austraalia lahe rannikut üks tolle ajal paremini korraldatud ja juhitud ekspeditsioone. Eyre'i kaheteistkuuse teekonna oli Forrest kahandanud viiele kuule kaotamata ühtki hobust selle käigus.[3]
Ekspeditsiooni edu pärssis mõnevõrra asjaolu, et läbiuuritud suure maa-ala kohta leiti vaid üks karjatamiseks kõlblik ala ja läbi uuriti siiski suhteliselt Eyre'i marsruudiga piirnenud alad ning peale selle avastas üks teine ekspeditsioon peaaegu samal ajal veel paremad karjamaad Esperance'ist kirde pool. Siiski kaardistati ja uuriti selle käigus suur ala. Telegraafiliin sai valmis detsembris 1877.[2]
Kolmas ekspeditsioon muuda
1872. aasta augustis kutsuti John Forrest riigivõimude poolt kolmandat ekspeditsiooni ellu viima. Sel korral oli kavas minna Murchisoni jõe suudmes olevast Geraldtoni linnast Austraalia läänerannikul ida suunas sisemaale, mida mööda kaardistada telegraafiliin Darwinist Adelaide'i. Samuti oli eesmärgiks uurida seni tundmatuid Lääne-Austraalia sisealasid ja leida karjatamiseks sobiliku maad. Ka sellel korral koosnes Forresti meeskond kuuest mehest, kaasa arvatud Tommy Windlich ja tema vend Alexander. Reisiks varuti 20 hobust ja toidukulusid kaheksaks kuuks. Geraldtonist lahkuti esimesel aprillis 1874. Murchinsoni jõe ülemjooksul leiti palju karjatamiseks sobivat maad. Pärast suure kõrbeala ületamist avastati Weld Springs. Sealsamas langesid nad 13. juunil aborigeenide rünnaku ohvriks ja Forrest oli sunnitud enesekaitseks ka tulirelva käiku laskma. Weld Springsist edasi satuti jälle karmi kliimaga aladele, paljud hobused oldi sunnitud hülgama ja vähesed meestest uskusid, et nad sel korral puhtalt välja tulevad nagu Forrest oma raamatus kirjutab. Peagi tuli aga hoovihma ja siis avastati veevarude täiendamiseks veelgi olulisem Elder Springs. Siiski polnud veel raskused ületatud, sest oldi sunnitud loobuma paljudest hobustest ja ühte meeskonnaliiget piinas skorbuut. 27. septembril silmasid nad telegraafiliini Mt Alexanderi lähedal ning jõudsid Peake telegraafijaama kolm päeva hiljem. Sealt Adelaide'ini korraldati nende auks mitmetes linnades avalikke vastuvõtte ning sihtkohta jõuti 3. novembril 1874, kuus kuud pärast reisi alustamist Geraldtonist.
Reis täitis oma eesmärgi pigem uurimuslikust vaatevinklist, sest uuriti suurt seni tundmata maa-ala ja üha rohkem sai selgeks, et oletuslikku suurt sisemerd, mida tollal usuti Austraalia keskmes leiduvat, siiski olemas ei ole. Praktiliselt aga selle ekspeditsiooni käigus avastatud viljakad karjamaad kellelegi huvi ei pakkunud, sest neid eraldas asustusest väga kuiv kõrbeala ja Forrest oli tollal veendunud, et neid ei võeta kunagi kasutusele.[3]
John Forrest maadeavastajana muuda
Aastal 1875 avaldati John Forresti kolmest ekspeditsioonist kirjutatud raamat „Austraalia uurimine” ("Explorations in Australia"). Samal aastal külastas Forrest ka koloonia emamaad ja pidas hulga avalikke loenguid oma reisidest, teenides nii hüüdnime "noor maadeavastaja". Õigupoolest oli Forrest ju tollal kõigest 28-aastane. Tänutäheks kingiti Forrestile Perthi lähistel üle 2000 hektari maad.[1] 1876. aasta juulis pärjati ta Londoni kuningliku geograafiaseltsi kuldmedaliga ja aastal 1882 tunnustas teda kuninganna Victoria Püha Michaeli ja püha George'i ordeniga, mis oli sel ajal kõrgeim omataoline Briti Impeeriumis.
Aastal 1883 viis Forrest läbi koos venna Alexanderiga oma viimase praktilise maamõõdistustöö Kimberley lähedal ja koostas nende ja varasemate andmete põhjal Lääne-Austraalia aastaraamatu ("Western Australian Yearbook") eelkäija, brošüüri "Notes on Western Australia, with statistics for the year 1883, mis avaldati 1884. aastal. Viimane sisaldas juba suurel hulgal statistikat ja oli teaduslikum kui senised kirjatööd.[2]
John Forrest riigimehena muuda
John Forrest oli tõestanud end nii maadeavastaja, kaardistaja kui ka uurijana. Edukad ekspeditsioonid tegid temast ka populaarse avaliku elu tegelase. Tänu sellele tõusis Forresti reputatsioon sama kiiresti nagu mees ise karjääriredelilgi: ta palgati kiiresti tolleaegsesse riiklikku maamõõdubüroosse (Lands and Surveys Department – muide üks esimestest riigiasutustest Lääne-Austraalias) ja jaanuaris 1883 edutati juba riiklikul tasemel sama institutsiooni juhatajaks (surveyor-general) ja kuningriigi maade komissariks. See oli koloonias üks võimukam, kuid samas ka vastutustundlikumaid amet ja tagas talle koha koloonia täitevnõukogus. Pärast seda, kui britid andsid tänapäevasele Lääne-Austraalia osariigile õiguse saada iseotsustusõiguslikuks aastal 1890, valiti Forrest 29. detsembril Lääne-Austraalia kuberneriks (premier). Forrest võitles Lääne-Austraalia õiguste ja soodsate ühinemistingimuste eest föderatsiooniga. Aastal 1901 korraldati Lääne-Austraalias referendum ja liituti eelmainituga. Seega Forrest oli esimese ja ainsa Lääne-Austraalia kui omavalitsusliku koloonia kuberner. Föderatsioonis siinmail pigem Austraalia Ühenduseks kutsutavas eraldati talle kaitseministri ametikoht. Pärast esimesi valimisi 29. märtsil 1901 astus Forrest Kaitsjate Partei (The Protectionist Party) ridades täitma siseministri tööülesandeid.[4]
Suures osas Forresti organiseerimistöö tulemusena valmis kullaväljade veevarustuse projekt (The Goldfields Water Supply Scheme või The Coolgardie Water Scheme) aastatel 1896–1903 – torujuhe, mis transportis vett selleks paisutatud Helena jõest 550 km kaugusele Kalgoorliesse, mis oli sealsetele kullakaevandustele lähim asula. Projekt läks maksma ligikaudu 2,5 miljonit naela (5 miljonit dollarit) ja rahastamise eest kandis hoolt just Forrest. Torujuhtme kavandas Charles Yelverton O'Connor. Alates juunist 1905 oli Forrest Austraalia Ühenduse varahoidja (laekuri) ametikohal neli ametiaega järjest. Õigupoolest kolmanda ametiaja lõpus oli juba teada, et meest painab vähkkasvaja. Forrest kinnitati ametisse ka neljandaks ametiajaks aastal 1918, kuid sisuliselt sõitis ta kohe pärast seda laevaga Londonisse kuningliku eriarsti vastuvõtule. Sinna ta aga ei jõudnud, vaid suri Sierra Leone ranniku lähedal laeval 3. septembril 1918 71-aastaselt. John Forrest maeti algselt Sierra Leonesse, kuid omaksed matsid ta hiljem ümber Lääne-Austraaliasse Karrakatta kalmistule. Enne oma surma tahtis Forrest, et ta võetaks Briti aadelkonda. Postuumselt seda ka tehti: John Forrestist sai esimene Austraalias sündinud briti aadlik – parun Forrest of Bunbury.
John Forresti venna, Alexander Forresti lapselapselaps on Austraalia kaevandusmiljardär ja ühtlasi ka praegu rikkaim austraallane.
Kokkuvõte muuda
John Forrest oli esimene Austraalia koloonias sündinud maamõõtja haridusega maadeavastaja-kaardistaja, seadusandliku kogu liige ja minister; sisuliselt oli ta ka esimene Lääne-Austraaliast pärit professionaalne poliitik. Samuti, kuigi seda pole küll seni otseselt välja öeldud, on Forrest üks esimesi Lääne-Austraaliast pärit tolleaegse erialase väljaõppega geograafe. John Forresti teeneks peetakse suure hulga seni tundmatute Austraalia sisealade uurimist ja kaardistamist, ka selle osariigi ühinemisprotsessi Austraalia Ühendusega. Pärast seda oli Forrest ametis ühenduse kaitse-, siseministri ja laekuri ehk varahoidjana.
Aastal 1882 tunnustas teda kuninganna Victoria isiklikult Püha Michaeli ja püha George'i ordeniga. Talle kuulub briti Kuningliku Geograafiaseltsi kuldmedal ja postuumselt sai John Forrestist ka briti aadelkonna liige. John Forresti järgi on nime saanud muuhulgas väike küla Trans-Austraalia Raudtee ääres, üks Perthi eeslinnadest ja mitmed muud asutused ning asulad eeskätt Lääne-Austraalia osariigis. John Forrest on kujutatud Austraalia viiedollarilisel mündil, mis anti välja 1994. aastal. Seega on John Forrest läinud Austraalia avastamis- ja kultuurilukku kui üks tähtsamaid geograafe ja poliitikuid.
Kirjandus muuda
- ↑ 1,0 1,1 Hawkins, J. John Forrest: Four times Treasurer. An Article from AU Treasury homepage. [1]
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Australian Dictionary of Biography. John Forrest. [2]
- ↑ 3,0 3,1 Forrest, J. Explorations in Australia. Internetiväljaanne, 2004 (1875) [3]
- ↑ Crowley, F.K. Sari John Murtaugh Macrossan Lectures. Artikkel „Sir John Forrest”. University of Queensland Press, 1968