Vikipeedia

Joachim Hoffmann

Joachim Hoffmann (1. detsember 1930 Königsberg, Ida-Preisimaa – 8. veebruar 2002 Freiburg im Breisgau) oli saksa ajaloolane, kes tegeles peamiselt Teise maailmasõja sõjaajalooga. Teda peetakse Saksamaa preventiivsõja teesi peamiseks esindajaks.

Biograafia muuda

Sündis juristi ja Königsbergi piirkonna valitsusjuhi (1936–1941) Paul Hoffmanni pojana. 1945. aastal põgenes perekond lähenevate Nõukogude vägede eest Berliini, kus 1950. aastal lõpetas Schilleri gümnaasiumi Charlottenburgis. Seejärel töötas 10 kuud Berliner Bank A.-G. ja asus 1951. aasta suvesemestril õppima Hamburgi ülikoolis loodusteadusi, kuid läks peagi üle ajaloole. Pärast 4. semestrit siirdus Berliini Vabaülikooli, kus õppis nii kaasaegset ja Ida-Euroopa ajalugu, kui ka etnoloogiat ning sai doktorikraadi 1959. aasta mais Richard Dietrichi juures uurimusega „Krahv Prokesch-Osteni Berliini missioon 1849–1852".

Aastatel 1960–1995 töötas ta Bundeswehri sõjaajaloo uurimisametis (MGFA) Freiburg im Breisgaus, viimati teadusdirektorina. Tema peamiseks uurimisteemaks oli Nõukogude Liidu relvajõud Teises maailmasõjas. Lisaks uuris ta nn idaleegionide rolli Teises maailmasõjas. Mitmes raamatus näitas ta Nõukogude Liidu lagunemisele kaasa aidanud rahvuskonfliktide ajaloolist mõõdet.

Saksamaa preventiivsõja tees muuda

Väite, et Saksamaa kallaletung juunis 1941 Nõukogude Liidule oli ennetav löök, käis ta esmakordselt välja 1983. aastal ilmunud MGFA poolt väljaantava koguteose "Saksa Riik ja Teine maailmasõda" ("Das Deutsche Reich und der Zweite Weltkrieg") neljandas köites "Kallaletung Nõukogude Liidule" ("Der Angriff auf die Sowjetunion").[1] Selline väide viis ta konflikti oma kolleegidega MGFA-st. Hoffmann süüdistas tollast MGFA teadusdirektorit Wilhelm Deisti ajaloovõltsimises, kuna viimane olevat üritanud takistada Hoffmanni väidete avaldamist. Sellepeale kaebas Deist Hoffmanni kohtusse. 1984. aastal otsustas Freiburgi piirkonnakohus, et Deisti ülesannete hulka teadusdirektorina kuulus muudatuste avaldamine ja kärbete soovitamine, mida vaieldamatult tehti. Hoffmanni süüdistus, et Deist võltsib ajalugu ei vasta tõele.[2] Antud kohtuotsus avaldati ka koguteose neljanda köite kordustrükis.

Alates 1986. aastast osales ta debatis, mille 1985. aastal kahe esseega Suurbritannia militaarajakirjas "RUSI Journal" käivitas Nõukogude ülejooksik, endine Nõukogude sõjaväeluure GRU ohvitser Viktor Rezun (Suvorov). Hoffmann toetas tema teesi, et Adolf Hitler ennetas Punaarmee rünnakut Saksamaale vaid napilt oma kirjades "RUSI Journali" toimetajale ja Saksamaa juhtivale päevalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung (“Stalin tahtis sõda”).

Pärast MGFA-st pensionile jäämist püüdis Hoffmann oma 1995. aasta raamatus "Stalini hävitussõda"[3] põhjendada preventiivsõja teesi. Stalini plaan Saksamaad rünnata ei olnud põhjuseks Hitleri otsusele rünnata Nõukogude Liitu. Mõlemad diktaatorid olid iseseisvalt sõjaks ette valmistunud, Hitler ainult edestas Stalinit.

1991. aastal andis Ingolstadti kaasaegse ajaloo uurimiskeskus, mis pooldab holokausti eitamist ja holokausti relativiseerimist, Hoffmannile “Dr. Walter Eckhardti aukingituse kaasaegse ajaloo uurimise eest”.

Publikatsioonid muuda

  • Die Berliner Mission des Grafen Prokesch-Osten 1849–1852 (Berlin, Freie Univ., Diss., 1959).
  • Die Ostlegionen 1941–1943. Turkotataren, Kaukasier, Wolgafinnen im deutschen Heer. (Einzelschriften zur militärischen Geschichte des Zweiten Weltkrieges. 19). Verlag Rombach, Freiburg i. Breisgau 1976.
  • Deutsche und Kalmyken 1942–1945. (Einzelschriften zur militärischen Geschichte des Zweiten Weltkrieges. 14). Verlag Rombach, Freiburg i. Breisgau 1977.
  • Die Sowjetunion bis zum Vorabend des deutschen Angriffs und Die Kriegführung aus der Sicht der Sowjetunion. In: Jürgen Förster, Horst Boog, Joachim Hoffmann (Hrsg.): Das Deutsche Reich und der Zweite Weltkrieg. Band 4: Der Angriff auf die Sowjetunion. 2. Auflage. Deutsche Verlagsanstalt, 1987, S. 38–97 und S. 713–809
  • Kaukasien 1942/43 – Das deutsche Heer und die Orientvölker der Sowjetunion. Rombach, Freiburg/ Breisgau 1991.
  • Die Angriffsvorbereitungen der Sowjetunion 1941. In: Bernd Wegner (Hrsg.): Zwei Wege nach Moskau – Vom Hitler-Stalin-Pakt bis zum „Unternehmen Barbarossa“. Piper, München/ Zürich 1991, S. 367–388.
  • Die Tragödie der ‚Russischen Befreiungsarmee‘ 1944/45. Wlassow gegen Stalin. Herbig, Neuauflage 2003.
  • Stalins Vernichtungskrieg 1941–1945. Herbig, München 2001.

Viited muuda

  1. ↑ Joachim Hoffmann: Die Sowjetunion bis zum Vorabend des deutschen Angriffs. Joachim Hoffmann: Die Kriegführung aus Sicht der Sowjetunion. In: MGFA (Hrsg.): Das Deutsche Reich und der Zweite Weltkrieg, Band 4: Der Angriff auf die Sowjetunion. Stuttgart: Deutsche Verlags-Anstalt, 1983.
  2. ↑ Urteil des Landgerichts Freiburg, Geschäftsnummer 5 O 83/84, verkündet am 19. Juni 1984.
  3. ↑ Joachim Hoffmann "Stalins Vernichtungskrieg 1941–1945: Planung, Ausführung und Dokumentation" München: Verlag für Wehrwissenschaften, 1995.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Joachim_Hoffmann&oldid=6480360"