Jeremy De Chavez

Jeremy De Chavez on Filipiinide kirjandusteadlane ja filosoof. Ta õpetab De La Salle'i Ülikoolis.

Looming muuda

Armastuse ja mõtlemise "intiimsest mahitusest" muuda

Artiklis "On the "intimate connivance" of love and thought" (2017) püüab De Chavez näidata armastuse ja mõtlemise lähedast seost, toetudes Jean-Luc Nancyle ja Alain Badioule.

Nagu armastaja, kes on armastatu palge ees keeletu, ei suuda filosoofia armastusest piisavalt rääkida, sest ebakindlus, tsirkulaarsus ja kobamine võtavad tema ütlustelt legitiimsuse. Mõtlemine liigub armastuse poole puigeldes. Filosoofia nõuab mõistelise ühtsuse jaoks täpsust ja selgust; armastus oma peadpööritavate afektide ja intensiivsusega paneb vaikides vastu. Tundub olevat üldtunnustatud, et armastus on öeldamatu. Roland Barthes jõuab järeldusele, et armastuse mõistet on võimalik haarata ainult sabapidi. Armastuse mängus mõtlemine kulub ja väsib. Jean-Luc Nancy järgi on tüdimuse probleem armastusest mõtlemise vaesuse südames. Esiteks, armastuse kohta ei ole enam midagi uut ja mõttekat öelda. Teiseks, me väsime panemast vanu ideesid uutena näima. Tavaliselt mõistetakse armastust mõistetamatu intensiivsusena, mis ei mahu teooria raamesse. Paradoksaalsel kombel arvatakse, et luule ja kunsti metafoorne keel on kõige otsesem viis armastust mõtlemisele kättesaadavaks teha (Alain Badiou). Badiou järgi paigutab see filosoofiavastane positsioon armastusest mõtlemise keelemängude paljusesse, kus see on orienteeritud lõputule kirjeldamisele, mis aina allub keeleuniversumi nihkuvatele ja ebapüsivatele seadustele, mitte tõe tootmisele. Asjatu ammendamatus viib tüdimusele. Armastuse ja mõtlemise näiline ühitamatus annab tunda, kui teoreetikud ja filosoofid on armastusest kui kriitilise uurimise legitiimsest objektist rääkides kohmetud. Kui Michael Hardt ja Antonio Negri ("Commonwealth) väidavad, et armastus tuleb poliitikateoorias ümber mõistestada, ütlevad nad, et paljud lugejad tunnevad armastuse juures piinlikkust või üleolekut. Armastust peetakse mõtlemise ärakulutajaks. Nancy räägib vaimsest halvatusest, mis leiab aset katsete juures armastusest filosofeerida. Kuidas mõelda armastuse ja teadmise suhtest, langemata piinlikkusse ega tüdimusse?

Nii Nancy kui ka Badiou on uurinud "armastuse ja mõtlemise vahelist intiimset mahitust" (Nancy). Selle sügavus viib Nancy järeldusele, et mõtlemine ise on armastus. Nancy ja Badiou jaoks ei ole armastus odav sentimentaalsus, emotsioon, kirg ega efekt, ei ole ideoloogiline illusioon, mis mängib kokku valitseva kodanliku moraaliga ning varjab arenenud kapitalismi loogikat, mis tänapäevast suhet varjatult struktureerib. See on hoopis mõtlemine ise. Nancy ja Badiou on enamasti ühitamatud, kuid neil võib näha ühisosa, kui jutt on kommunismist ja armastusest. Nad peavad mõlemat mõtlemise tuleviku nõudeks. Kommunismi ja armastuse tähtsus jääb tulevaseks. Armastusest räägivad nad vähem kui kommunismist. Kobamine ja kõhklus demonstreerivadki mõtlemist, mida armastus nõuab. Nende aeglane mõtlemine näitabki võib-olla uut filosoofiastiili, mis nõuab kiirustamise asemel jõudeolekut (Badiou). See peab olema väljaspool kapitalismi hullumeelset tantsu. Meie maailma märgistab kiirus nii ajaloolises muutumises, tehnilises muutumises, sides ja inimestevahelistes sidemetes. Kiirus maskeerib ebajärjekindlust. Filosoofia peab panema ette aeglustuse (Badiou). Filosoofia peab liikuma küllalt aeglaselt, et korralikult välja areneda, ja sageli pole ta vastavuses maailma pulsiga. Ta valmistab meid sündmuse draamat ärevuseta vastu võtma ja aktsepteerima ning on avatud juhtuva taandumatule singulaarsusele, mida toidab üllatus ootamatust, (Badiou).

Kuidas on armastus ja mõtlemine seotud? Nancy ("L'amour en éclats") ütleb, et selle küsimine on vastuminek sügavale vaikusele, sest see küsimus küsib äärmist vaikimist. Vaikimist võiks tõlgendada keeldumisena mõtlemisele alluda, kuid Nancy ei pea silmas intellektuaalset tühjust. See vaikus tuleb suuremeelsusest mitte valida armastuste vahel, mitte privilegeerida, mitte hierarhiseerida, mitte välistada. Mõtlemine toimub olemuslikult vaikimises, mis laseb kogemuse üksikmomentidel end pakkuda ja korrastuda. Igasugune mõtlemine toetub armastusele, sest mõtlemine on õigupoolestt armastus. Armastus oma suuremeelsusega, oma vastuolu ja paljuse väega, vastab julge keeldumisega mõtlemise kalduvusele totaliseerida ja hierarhiseerida. Sellest keeldumisest saab alguse dialektiline mõtteliikumine. Armastus on mõtlemine dialektika järgi ja dialektika olemusena.

Kui mõtlemine algab armastusega, siis millal algab armastus? Nancy järgi algab armastus armastusavaldusega. Kui armastus oleks afekt, siis oleks armastusavaldusel armastuse olemasolu kinnitajana vähe kaalu. Nancy järgi aga on armastuse puhul kõige olulisem armastusavalduses: selles sisaldub kõik. Sellest saab alguse armastuse dialektiline liikumine. Et armastust mõeldakse dialektika järgi ja dialektika olemusena, on ta olemise liikumise südames. Armastus ongi selle dialektika süda. Armastus on olemise südames. Nancy määratleb armastuse esialgselt kui täielikkusele jõudva olendi äärmise liikumise iseendast välja. Vastuolud on siis paljastatuse ja avatuse paigad, neid ei lahendata ületamisega. Süda paljastab subjekti, ei eita teda, ei ületa teda, südames teda ei ületata ega sublimeerita. Süda paljastab subjekti kõigele, mis ei ole tema dialektika ja valdamine. Kui öeldakse "ma armastan sind", tekib täielikkusele jõudva olendi äärmine liikumine, milles pole mina ega teise ületamist, vaid mina paljastatakse, kuid seda, mis paljastatakse, mis paneb seda paljastuma, ei viida sellega lõpule, ja tema mitte lõpule jõudmine on suunatud väljapoole. Nancy ei näe armastuses liitumist, vaid armastus algatab lõike, lõhenemise. Armastus lõhub mina ja teise, armusuhe kujuneb vastastikuses avanemises. Subjekti puudutati tema subjektiivsuses, ja alates armastusest on ta selle viilu poolest avatud, on kergelt murtud. Nüüd on ta murtuna konstitueeritud. Need vastuolulised metafooridki on lõhkuvad ja lõikavad. Puudutamine ja hellitamine ei seostu kohe murdmise ja lõhkumisega. Aga Nancy tahab nähtavasti näidata, et iga arvatav eneseküllane ja totaalne subjekt või idee on äärmiselt habras. Armastus õõnestab mõtlemise kalduvust totaliseerida, klassifitseerida, hierarhiseerida. Puudutus ja hellitus seostuvad kontakti ja suhtega, mitte omamise ja domineerimisega. Nancy ei määratle mitte ainult armastuse tähtsust mõtlemisele (vastastikune embus), vaid ka pakub viisi mõtlemise enese mõtestamiseks mittevahetuna ja mittetotaliseerivana. Ta kehastab seda lähenemist oma tekstis, mis tundub impressionistlik ja kobav, kuid üksiti tungiv ja läbimõeldud. "Lõhutud armastus" puudutab, ilma et seda täielikult mõistetaks. Avital Ronnell[1] ütleb: see on elusid muutnud, see on laastanud, see on loonud ekstaatilisi äratundmisi ja ümberäratundmisi, lagunemisi, uusi liitumisi, rohkendanud arusaamist võimalikust paarist ja armastuse modaalsustest. See tekst puudutas Ronnellit, lõhkus tema arusaama armastusest ning tekitas uusi mõtlemisvõimalusi.

Nancy mõtleb armastusest, jättes välja kiindumuse, obsessiooni ja iha. Iha on armastusele võõras, see on õnnetu armastus, see on oma objektist ilma, seda enda omaks tehes, või õigemini teeb seda enda omaks, olles sellest ilma; see on lõputu õnnetuolek. Armastust ei ehitata libiidost, mis tuleb subjekti seest; armastus tuleb väljastpoolt: ta ei lähe välisest läbi, sest ta tuleb sealt; armastus ei lakka, kuni ta kestab, tullest väljastpoolt; ta ei jää väljapoole, see on see väljaspoolne ise, see teine, iga kord ainus, minusse torgatud tera, millega ma ei ühine, sest see lõhestab mind.

Siiras armastusavaldus on hetk, mil taibatakse, et ollakse avatud, lõhutud, paljastatud. Hetk mil ollakse armastusest puudutatud, lõhestatud, lõhutud, ja teisele paljastatud, on mõttele otsustav, sest see võimaldab edasi anda mõtet (sens). Enamik suhtlemise vorme on hetked, mil ratsionaalsus lihtsalt mõtleb iseennast ja subjekt vestleb iseendaga (kuigi näib, nagu ta suhtleks teisega). Armastus lõhub selle kajaruumi, võimaldades edasi anda mõtet, võimaldades dialoogi üle kõnepositsioonide absoluutse ühismõõdutuse (Marie-Ève Morin).

Kuidas me loome tõelisi suhteid teisega? Nancy järgi ei tule asetada end "teise ihasse", paigutades mina totaalse ja ühtse esituse teise inimese ihavälja (teadvustamata kalduvus, mis pani Jacques Lacani postuleerima seksuaalsuhete võimatust). On tarvis armastust, mis avab ja paljastab ainsused enestele ja teineteisele.

Badiou järgi võrsub armastus ainsuste vahelisest lõhest. Armastus ei ole katse tühistada lahutatus, mis määratleb sugudevahelise suhte; kalsuvus nii mõelda tekitabki vaesuse armastusest mõtlemisel. Armastus ja mõtlemine on intiimses mahituses. "Kahe stseenis" jõuab Badiou järeldusele, et armastamine on mõtlemine. Ta lähtub armastuse aksiomaatikast kui olemuslikust veendumusest. . Ta keeldub mõistmast armastust kirgede psühholoogia või teooria kaudu, sest armastaja kogemus ei ole armastuse teadmine, armastus ei mõtle ennast. Armastuse formaalseks analüüsiks tuleb tavapärased assotsiatsioonid kõrvale jätta. Tüdimuse vastu aitab loogika: ükski teema ei nõua rohkem puhast loogikat kui armastus. Kire, eksituse, kiivuse, seksi ja surma paatos tuleb eemal hoida. Etableerunud ja settinud teadmisest tuleb täielikult lahti öela- Badiou hülgab arusaama armastusest kui ühinemisest (sest armastus ei saa olla protseduur, mis surub palju ühe kasuks alla), ablatiivsest armastusekäsitusest (sest armastus ei ole mitte kogemus teisest, vaid kogemus maailmast ja olukorrast) ja pealisehituslikust ehk illusioonilisest armastusekäsitusest (sest armastus ei ole lihtsalt ornament, mis teeb kohmakad seksuaalsuhted siledaks). Esimesed kaks määratlust pärinevad romantilistest armastusteooriatest, kolmandas kajab vastu Arthur Schopenhauer. Badiou järgi peab armastus olema tõe tootmine ja kõik ülaltoodud määratlused ohverdavad selle ühe reeglile: ühinemiskontseptsioon püüab teha kahest ühe, ablatiivne käsitus suudab haarata teist ainult objektina (objekt väike a) subjekti enda fantaasia raames ja illusiooniline käsitus teeb armastusest etturi seksuaalsuse režiimis.

Badiou järgi on armastus konstruktsioon armastusolukorrast, mida ta nimetab kahe stseeniks: üks ja veel üks üks, immanentne kaks. Badiou eristab kahte paarist. Kahe stseenis jäävad kaks subjekti lahku; paar on see, mis paistab kolmandale, kes loeb kaks üheks. Kaks ei ole ühe ja ühe kombinatsioon, vaid immanentne kaks, protsess, mis annab märku, et on üks positsioon ja teine positsioon, mis on täiesti lahus. Armastus algab puhtjuhuslikust kohtumisest. Sel hetkel lõikub ühe inimese elu teisega, nii et neist mõlemast saavad tõe suhtes autentsed subjektid, kes saavad toimida, olemata manipuleeritud suuremate võimu ja kontrolli struktuuride poolt. Kohtumisest saab alguse täiendus: armastus ei kuulu olukorda, vaid tuleb väljastpoolt olukorda; seda ei tunta ära eeleksisteerivasse struktuurisse kuuluvana. See annab armastajatele võimaluse näha maailma uue pilguga, mitte ühe, vaid kahe vaatekohast. Kui ma vaatan maailma koos armastatud naisega, ja ma näen selle maailma seest (mitte naise näost), et naine näeb sedasama maailma ning see kokkulangemine on maailma osa ja armastus moodustabki samase identsuse paradoksi, siis armastus on olemas ja tõotab kesta. Me oleme lülitatud armastuse subjektisse, kes vaatab maailma läbi meie erinevuse prisma, nii et see maailm saaks sündida, mitte lihtsalt representeerida seda, mis täidab minu individuaalset pilku. Badiou vihjab sellele, et armastust ei tohi mõelda Emmanuel Levinasi raamistikus eetilise suhtena, mida algatab fenomenoloogiline kohtumine näoga, mis seob subjekti ontoloogiaeelse ja lõpmatu vastutuse teise ees. Armastust tuleb mõista kogemusena maailmast või olukorrast sündmusejärgses seisundis, et on kaks.

Kirjutises "Mis on armastus?" alustab Badiou kolmest eelaksioomist: 1) on kaks armastuse kogemuse positsiooni (mees ja naine); 2) need kaks positsiooni on täiesti lahus; 3) kolmandat positsiooni ei ole. Badiou aksioomide ning Jacques Lacani kahe seksualiseeritud positsiooni suhte (või selle puudumise) teooriate vahel. Lacanil on positsioonid "mees" ja "naine", mis on puhtsümboolsed, nimetused tulenevad subjekti suhtest fallilise tähistajaga (soov omada fallost või soov olla fallos). Need on täiesti lahus olevad kogemusvallad, mille vahele ei õnnestu reaalset sidet luua, sest seksuaalsuhteid vahendavad alati sümboolse seadused ja imaginaarse petlikud pildid; subjektid ei pääse oma fantaasiatest kaugemale, seksuaalset suhet ei ole. Kuigi ka Badiou peab neid positsioone täiesti lahus olevateks, tõlgendab ta armastuse rolli tavapärasest erinevalt. Lacani ütlust, et armastus on see, mis tuleb reaalse sideme puudumise täiendusena, tõlgendatakse tavaliselt nii, et armastus on lihtsalt illusioon, mis ei lase armastajatel oma fundamentaalset sideme puudumist ära tunda. Badiou väidab, et kui kaht positsiooni lahutab suhte puudumine, siis seda suhtetust ei saa kirjutada, ja kui seda ei saa kirjutada, siis kui seda pole struktuuri tagajärjena olemas, siis järelikult armastus ise kui täiendus saab saabuda ainult täiendusena. Seetõttu ei ole armastus mitte suhe (see sünnib tegelikult just mittesuhte punktis), vaid protsess, mis on kahe kui niisuguse, kahe stseeni saabumine. Sündmuskohtumine on kahe trajektoori juhuslik kokkupõrge, armastus on selle hüpoteetiline operaator. Kolmanda positsiooni puudumine on seotud lahutatuse kuulutamisega. Seda ei saa teha kolmandalt positsionilt, sest muidu rakenduks väline loendamisseadus, totaliseeriv žest, mida reguleerib ühe reegel. Kuidas siis armastusest rääkida, kui pole positsiooni, millelt selle tunnistajaks olla? Armastuse fikseerib ainult nimetamine, armastusavaldus. Armastusavaldus käivitab olukorras selle lõhe tõe, mis positsioone lahutab: armastuse kaks on oma lahutatuses mõistetud lahutatuse nimi. Armastusavalduses jätab armastussündmuse tõde paratamatult armastajate kehadele märgi. Badiou püüab ka leida paiga tõele, mis ei ole eksklusiivselt mehe ega naise positsioonis. Neljas aksioom ütleb: on ainult üks inimsus. Ent Badiou tahab kõrvaldada humanistlikud assotsiatsioonid. Inimsus on see, mis toetab geneerilisi ehk tõeprotseduure. See on tõdede ajalooline korpus. Inimsuse olemasolu tuleneb sellest: kui (noumenaalseid) olendeid saab subjektiveerida (teha geneerilise protseduuri subjektideks), siis see annab tunnistust sellest, et inimsuse funktsioon on olemas. Badiou ei loetle tunnusjooni, mis ületavad sugude lahutatuse, vaid näitab ainulise inimsuse olemasolu subjektiveerimise protsessi enda järgi. Kuigi inimsuse funktsioon on mõlemal positsioonil, ei saa see olla teadmise objekt. See on kohal, kuid seda ei esitata, see on lahutamine. Neli aksioomi koos tekitavad paradoksi, mille lahenduseks peakski olema armastus kui mõtlemise vorm. Kolm esimest aksioomi viitavad, et tõed on soolised; neljas aksioom viitab, et armastus on geneeriline protseduur, sest see käib ainult ühe inimsuse kohta. Kui kaks positsiooni on absoluutselt lahus, siis tundub järelduvat, et ka tõed on soolised (on maskuliinne ja feminiinne kunst, poliitika, armastus ja teadus). Sellist jaotust toetab võib-olla näiteks Luce Irigaray. Kuidas siis tõed saavad olla positsioonidevahelised? Badiou vastab: armastus ongi protsess, mis seda paradoksi läbi mõtleb. Armastus ei leevenda seda paradoksi, vaid ravib seda. Armastus ongi ise see paradoks, mida ta ravib.

Publikatsioone muuda

  • Reading Erich Fromm's The Art of Loving, or Why Loving Means Giving Nothing. – Kritike, 2015, 9, lk 143–160.
  • It is Only Watching, Waiting, Attention": Rethinking Love with Alain Badiou and Simone Weil. – Kemanusiaan, 2015, 22, lk 93–116.
  • "LOVE IS…": An Inaesthetic Inquiry on Love and Attention in Aureus Solito's The Blossoming of Maximo Oliveros. – Kritika Kultura 2016, 27, lk 45–62.
  • On the "intimate connivance" of love and thought. – Eidos, 2017, 26, lk 105–120.

Viited muuda

  1. [http://www.egs.edu/faculty/ jean-luc-nancy/articles/love-and-community Love and Community]