Ava peamenüü

Innovatsioonisüsteemide teoreetiline käsitlusRedigeeri

Innovatsioonisüsteeme saab kategoriseerida mitmel viisil. Üks viis on eristada neid

  1. riikide,
  2. regioonide,
  3. tegevusvaldkondade,
  4. tehnoloogiate põhiselt.

Kõik eelpool kirjeldatud kategooriad põhinevad teadmuse loomisel, edasikandumisel ja kasutamisel. Süsteemid koosnevad komponentidest, nende seostest ja omadustest ning atribuutidest. Innovatsioonisüsteeme saab käsitleda ka näiteks füüsilises või geograafilises mõõtmes. Mõnikord keskendutakse konkreetsele riigile või piirkonnale, mis seejärel määrab süsteemi geograafilised piirid. Kõikidel muudel juhtudel põhinetakse sektori või tehnoloogia vaatlemisele. Sellistel juhtudel on vastavate geograafiliste piiride kindlaksmääramine teoreetiline või vähemalt metoodiline küsimus.[1]

Üks varasemaid teoreetilisi uurimusi, mis käsitles innovatsioonisüsteemide temaatikat, oli avaldatud Dahmeni (1950) poolt. Tema üks olulisemaid järeldusi oli see, et kui innovatsioon loob uusi võimalusi, ei pruugi need võimalused olla realiseeritud (ümber kujundatud majandustegevuseks), kuni on olemas vajalikud eeldused (ressursid ja oskused) ja tooteturud. Dahmen järeldas, et iga innovatsioon tekitab "struktuurse pinge", mis hea lahenduse korral muudab võimalikuks edu saavutamise ja võib tekitada uusi pingeid, mis lahendamata jätmise korral võivad protsessi peatada.

Riiklik innovatsioonisüsteemRedigeeri

Teine lähenemisviis on laialdaselt tuntud riikliku innovatsioonisüsteemina (Freeman, 1988). Siin laiendatakse raamistikku lisaks sisend- ja väljundsüsteemile, et see hõlmaks mitte ainult tööstusharusid ja ettevõtteid, vaid ka teisi osalejaid ja organisatsioone. Eelkõige rõhutatakse teadust, tehnoloogiat ning tehnoloogiapoliitikat. Analüüs viiakse läbi riiklikul tasandil, hõlmates teadus- ja arendustegevust, ning ülikoolide, uurimisinstituutide, valitsusasutuste ja valitsuse poliitika rolli vaadeldakse üheainsa riikliku süsteemi komponentidena. Eelpool nimetatud komponentide omavahelisi seoseid vaadeldakse koondtasandil. Süsteemi suuruse ja keerukuse tõttu (ja seeläbi suure hulga sidemete seas komponentide vahel madalamal koondumisel) on siiani läbiviidud uuringute empiiriline rõhuasetus peamiselt statistiline. Kuid põhimõtteliselt ei ole takistusi ka dünaamilisema analüüsi tegemiseks.

Tegevusvaldkondade ja tehnoloogia innovatsioonRedigeeri

Hilisem ja laialdast kasutust leidnud käsitlus on avaldatud Michael Porteri raamatus "The Competitive Advantage of Nations" aastal 1990. Michael Porter nimetas oma raamatus seda käsitlust teemandiks, millel on 4 külge. Teemandi neli külge moodustavad:

  1. teguritingimustest – oskused, tehnoloogiad, kapital;
  2. nõudluse tingimused – eriti "kompetentne nõudlus", teemaga hästi kursis olevate klientide poolt;
  3. ühenduslülid seotud ja toetavatele tööstusharudele;
  4. kindlad strateegiad, struktuur ja konkurents.

Iga majandustegevust vaadeldakse peamiselt tööstusena, kuid see on osa tegevusest ja majandusagentidest, mitte isoleeritult. Tänu selgele tööstuse fookusele rõhutab Porter tungivalt ettevõtjatevahelise konkurentsi rolli tööstuses (st turukonkurentsis), samal ajal kui turuväline suhtlus väldib väljaspool tööstust asuvaid üksusi. Selles mõttes on süsteemi määratlus kitsam kui riikliku innovatsioonisüsteemi lähenemisviis.

Regionaalne innovatsioonisüsteemRedigeeri

Regionaalne innovatsioonisüsteem on põhimõtete kogum, mille fookuses on innovatsiooniprotsess ja tehnoloogiline areng. Märksõnaks on ühine õppimisprotsess, mille käigus toodetakse innovatsiooni. Sealhulgas käsitleb see kontseptsioon innovatsiooni kui miskit, mis ei saa toimida isolatsioonis ettevõtte sees vaid protsessi peavad olema kaasatud erinevad osapooled (teised ettevõtted, organisatsioonid jt), kelle vahel toimub koostöö ja interaktsioon.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Innovation systems: analytical and methodological issues. Research Policy. Volume 31, Issue 2, February 2002, Pages 233-245. (Veebilehel ScienceDirect. Vaadatud 09.03.2018)

AllikadRedigeeri

  • Carlsson, B (2002). Innovation systems: analytical and methodological issues. Elsevier Science B.V. pp. 233–245.
  • Dahmen, Erik (1989). Development Blocks’ in Industrial Economics. In: Carlsson, B. (Ed.). pp. 109–122.
  • Freeman, Christopher (1988). Technology and Economic Performance: Lessons from Japan. London: In: Dosi, et al. (Eds.). pp. 330–348.
  • Porter, Michael (1990). Competitive Advantage; Economics. New York: Free Press. ISBN 0029253616.