Impulsiivsus

Impulsiivsus on erinevate põhjustega mitmekülgne isikuomadus^[1], mille tunnuseks on kalduvus tegutseda impulsi ajendil, kusjuures inimese käitumist iseloomustab vähene või täiesti puuduv ettevaatlikus või mõtlemine tegude tagajärgedele.^[2]

Impulsiivsed teod on tavaliselt "halvasti ettekujutatud, lapselikult väljendatud, põhjendamatult riskantsed, olukorraga sobimatud ja tihtipeale põhjustavad ebasoovitavaid tulemusi"^[3] ja halvendavad kaugemate positiivsete eesmärkide saavutamist.^[4]

Impulsiivsusel on eri liiki tulemusi ja tagajärgi, näiteks tegutsemine ilma erilise ettemõtlemiseta ja ebasobivas olukorras, kuid mis võib lõppeda soovitava tulemusega. "Kui sellistel tegudel on positiivne tulemus, siis nende põhjustajana ei nähta impulsiivsust, vaid kui julguse, kiiruse, spontaansuse, vapruse ja tavapäratu tegutsemise tunnust."^[3]^[5] Seega on impulsiivsusel vähemalt kaks erinevat ja teineteisest sõltumatut külge:

käitumine ilma piisava mõtlemiseta,^[3] mis võib aga ei pea olema tulemuslik; ja
valitakse lühiajaline eesmärk arvestamata pikaajalisema eesmärgiga.^[6]

Vaata ka muuda

Ebastabiilne isiksushäire

Viited muuda

↑ Evenden, J. L. (1999). "Varieties of impulsivity". Psychopharmacology. 146 (4): 348–61. DOI:10.1007/PL00005481. PMID 10550486.
↑ VandenBos, G. R. (2007). APA dictionary of psychology. Washington, DC: APA.
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 Daruna, J. H.; Barnes, P. A. (1993). "A neurodevelopmental view of impulsivity". McCown, William George; Johnson, Judith L.; Shure, Myrna B. (toim-d). The Impulsive Client: Theory, Research, and Treatment. Washington, DC: American Psychological Association. Lk 23–37. DOI:10.1037/10500-002. ISBN 978-1-55798-208-7.
↑ Madden, Gregory J.; Johnson, Patrick S. (2010). "A Delay-Discounting Primer". Madden, Gregory Jude; Bickel, Warren K. (toim-d). Impulsivity: The Behavioral and Neurological Science of Discounting. Washington, DC: American Psychological Association. Lk 11–37. ISBN 978-1-4338-0477-9.
↑ Dickman, Scott J. (1990). "Functional and dysfunctional impulsivity: Personality and cognitive correlates". Journal of Personality and Social Psychology. 58 (1): 95–102. DOI:10.1037/0022-3514.58.1.95. PMID 2308076.
↑ Rachlin, Howard (2000). "Self-Control as an Abstraction of Environmental Feedback". The Science of Self-Control. Cambridge, MA: Harvard University Press. Lk 183. ISBN 978-0-674-00093-3.

[NjBUX-1] Evenden, J. L. (1999). "Varieties of impulsivity". Psychopharmacology. 146 (4): 348–61. DOI:10.1007/PL00005481. PMID 10550486.

[hrRV6-2] VandenBos, G. R. (2007). APA dictionary of psychology. Washington, DC: APA.

[Daruna-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 Daruna, J. H.; Barnes, P. A. (1993). "A neurodevelopmental view of impulsivity". McCown, William George; Johnson, Judith L.; Shure, Myrna B. (toim-d). The Impulsive Client: Theory, Research, and Treatment. Washington, DC: American Psychological Association. Lk 23–37. DOI:10.1037/10500-002. ISBN 978-1-55798-208-7.

[M&G10-4] Madden, Gregory J.; Johnson, Patrick S. (2010). "A Delay-Discounting Primer". Madden, Gregory Jude; Bickel, Warren K. (toim-d). Impulsivity: The Behavioral and Neurological Science of Discounting. Washington, DC: American Psychological Association. Lk 11–37. ISBN 978-1-4338-0477-9.

[eiNlh-5] Dickman, Scott J. (1990). "Functional and dysfunctional impulsivity: Personality and cognitive correlates". Journal of Personality and Social Psychology. 58 (1): 95–102. DOI:10.1037/0022-3514.58.1.95. PMID 2308076.

[XgVnQ-6] Rachlin, Howard (2000). "Self-Control as an Abstraction of Environmental Feedback". The Science of Self-Control. Cambridge, MA: Harvard University Press. Lk 183. ISBN 978-0-674-00093-3.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]