Iiri näljahäda
Artiklis puuduvad viited. (Juuli 2017) |
Iiri näljahäda ehk Suur näljahäda (iiri keeles an Gorta Mór, inglise keeles the Great Famine või the Great Hunger) oli hulgalise nälgimise, haiguste, ikalduse ja massilise väljarände periood Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi koosseisu kuulunud Iirimaal aastatel 1845–1852.
Seda kriisi on nimetatud ka Iiri kartuliikalduseks, sest neil aastatel hävitas kartuli ringmädanik täielikult kartuli iirlaste toidulaualt, millest oli ajalooliselt ja kombekohaselt sõltuv 2/5 rahvastikust. Näljahäda jooksul suri ligikaudu miljon inimest ning teist sama palju emigreerus Suurbritannia saarele ja sealtkaudu, või otse, Põhja-Ameerikasse ja Austraaliasse. Emigrante kohale toimetavaid laevu kutsuti rahvasuus kirstlaevadeks, kuna märkimisväärne osa inimestest suri teekonnal, millele tuli ka toidupoolis ise kaasa võtta.
Näiteks moodustasid 1860. aastatel New Yorgi üle miljonilisest elanikkonnast 1/4 iirlased, kes elasid enamasti nn slummides. Nad olid odavam tööjõud kui kohalikud orjusest vabanenud mustanahalised, täites robustsemaid tööülesandeid. Linnakodanike arvates jorisesid vaesed iiri mehed tihti oma rahvalaule, mängisid pilli ja olid viskist purjakil, mis tõttu levis hibernofoobia: “Help wanted – no Irish need apply” (“Vajame abi, ükski iirlane ei ole oodatud”). Aastakümneid hiljem valmis vastukaaluks linna peamise puiestee Fifth Avenue äärde mandri üks suurimaid sakraalehitisi — Püha Patricku katedraal.
Iirimaa kaotas oma kaheksamiljonilisest rahvaarvust umbes neljandiku. Seejärel suhted Briti krooniga halvenesid ning pinged kohalike inglastest mõisnikega kasvasid. Antud olukord oli katoliikliku Iirimaa iseseisvumiseni viinud sündmuste üks ajendeid.