Hoolekandeteenus

Hoolekandeteenus on instrument, mille eesmärgiks on inimestele erinevate vabaduste kindlustamine ning inimressursi arendamise kaudu majanduse arendamiseks paremate võimaluste loomine. Samal ajal suurendatakse sotsiaalset kaasatust, ennetatakse ja leevendatakse laiaulatuslikumalt ning tõhusamalt vaesust ja sotsiaalset tõrjutust.

Abi andmisel lähtutakse subsidiaarsuse põhimõttest, mille kohaselt avalikke kohustusi täidavad üldjuhul eelistatult kodanikule kõige lähemal seisvad võimuorganid ning esmalt rakendatakse abivajajale kõige lähemal oleva tasandi (esmatasandi) ressursse. Millest tulenevalt on peamisteks hoolekandeteenuste ja –toetuste osutajaks kohalik omavalitsus.

Kohaliku omavalitsuse korraldatavad hoolekandeteenused:

• koduteenus;
• väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus;
• tugiisikuteenus;
• täisealise isiku hooldus;
• isikliku abistaja teenus;
• varjupaigateenus;
• turvakoduteenus;
• sotsiaaltransporditeenus;
• eluruumi tagamine;
• võlanõustamisteenus;
• lapsehoiuteenus;
• asendushooldusteenus;
• järelhooldusteenus.
  

Riigi poolt on korraldatud ja reguleeritud need hoolekandeteenused, mida teenuse keerukusest tulenevalt ei ole mõistlik korraldada kohalikul tasandil. Riiklikud hoolekandeteenused on järgmised:

• rehabilitatsiooniteenus puuetega inimestele;
• erihoolekandeteenused raske ja pikaajalise psüühilise erivajadusega inimestele;
• soodustingimustel eraldatavate tehniliste abivahendite teenus;
• laste asenduskodu teenus.

Lisaks toetab riik lapsehoiuteenuse osutamist raske ja sügava puudega lastele.