Hobuste alfaherpesviirus 4

Hobuste alfaherpesviirus 4 (EHV-4) on hobuste seas leviv DNA-viirus, mis üldiselt põhjustab vaid kergeloomulist ülemiste hingamisteede infektsiooni. Harva võib EHV-4 põhjustada aborte ja neuroloogilisi nähte.

Nakatumine

Enamik nakkuse saanud hobustest on nakatunud viirusega juba esimestel elukuudel, kuid siis on see olnud latentne, mis tähendab, et viirus jääb nende kehas varju. EHV-4 aktiveerub immuunsüsteemis stressiga või immuunsuse vähenemise käigus. Hobune, kelle kehas viirus aktiveerus, ei pruugi ise kliinilisi sümptomeid omada, aga hakkab viirust levitama. EHV-4 levib hobuste omavahelise kontakti teel, inimeste või esemete kaudu.

Sümptomid

EHV-4 põhilised sümptomid on köha ja ninavedelike eritus, milles mõlemas on viiruseallikad kõige suuremad. Lisaks võib hobusel tõusta palavik, ta võib olla loid ning tema sooritusvõime võib nähtavalt halveneda. Herpesviiruse peiteaeg on keskmiselt 4–6 päeva, aga märad võivad aborteeruda ka veel mitu kuud pärast nakatumist. Hobune on nakkusohtlik kuni 14 päeva pärast nakatumist.

Diagnoos

Tavaliselt võetakse hobuselt kaks vereproovi kahenädalase vahega, et teha kindlaks, kas hobusel on tekkinud spetsiifilised antikehad. Teine viis viirust kehast määrata on ninakaudne PCR-test.

Viiruse ennetamine ja ravi

Haiged hobused tuleb teistest eraldada ja isoleerida. Hobused tohivad tallist lahkuda pärast seda, kui kliiniliste sümptomitega hobuse nakatumisest on möödas kolm nädalat. Kuna viirus võib levida ka inimeste ja esemete kaudu, on inimestel, kes viirusega nakatunud tallis töötavad/käivad, keelatud liikuda teistes tallides terve karantiiniaja vältel. Kindel ravi selle viiruse tekitatud haiguse vastu puudub, palaviku korral alandatakse seda antibiootikumidega. EHV-1 ja EHV-4 vastu on vaktsiinid, mis ei taga hobuse mittenakatumist viirusega, aga vähendab sellega nakatumise riski ja levikut. Vaktsineeritud hobustel ei pruugi olla tekkida kliinilisi sümptomeid ning haiguse läbipõdemine võib neil kulgeda väga kergelt.