Hingamispeetus

Hingamispeetus on tõsine haigusseisund, mis on põhjustatud apnoest või piisavalt tõsisest hingamispuudulikkusest, mis ei võimalda hingata (nt agonaalne hingamine). Pikaajaline apnoe viitab olukorrale, kus patsiendil on pikema aja jooksul hingamine peatunud. Juhul, kui südamelihase kontraktsioon on terve, kutsutakse seda seisundit hingamispeetuseks. Kopsugaasivahetuse järsk peatumine, mis kestab kauem kui viis minutit, võib jäädavalt kahjustada elutähtsaid organeid, eeskätt aju. Hapnikupuudus ajus põhjustab teadvuse kaotust. Kui hingamispeetus kestab kauem kui kolm minutit, on ajukahjustus tõenäoline. Kui hingamispeetus kestab kauem kui viis minutit, on surm peaaegu kindel.

Kui ravi toimub piisavalt varakult, võivad kahjustused olla pöörduvad. Hingamispeetus on eluohtlik hädaolukord, mis nõuab viivitamatut arstiabi. Hingamispeetuses patsiendi päästmiseks on eesmärk taastada piisav ventilatsioon ja vältida edasisi kahjustusi. Sekkumiste hulka kuuluvad hapnikuga varustamine, hingamisteede avamine ja kunstlik ventilatsioon. Mõnel juhul võivad eelseisva hingamispeetusest kindlaks määrata patsiendil märku anda erinevad märgid, näiteks suurenenud hingamine. Hingamispeetus tekib, kui patsiendi hapnikuvarud ammenduvad ja hingamine lõppeb.

Hingamispeetust tuleks eristada hingamispuudulikkusest. Esimene viitab hingamise täielikule seiskumisele, samas kui hingamispuudulikkus on suutmatus tagada keha vajadustele vastavat piisavat ventilatsiooni. Ilma sekkumiseta võivad mõlemad põhjustada hapniku vähenemist veres (hüpokseemia), süsinikdioksiidi taseme tõusu veres (hüperkapnia), ebapiisavat hapniku perfusiooni kudedesse (hüpoksia), mis võivad lõppeda surmaga. Hingamispeetus erineb ka südame seiskumisest, mis tähendab südamelihase kontraktsiooni riket. Kui hingamispeetust ei ravita, võib see viia südamelihase kontraktsiooni rikkeni.