Vikipeedia

Hingamispuudulikkus

Hingamispuudulikkus (lüh HP, ka pulmonaalpuudulikkus[1]) (insufficientia respirationis, ingl pulmonary inufficiency, respiratory insufficiency) on elundkonna puudulikkust tähistav termin, mida iseloomustab hingamiselundkonna elundite (näiteks kopsude) võimetus (insufients) tagada organismi piisav hapnikuga varustatus ja süsinikdioksiidi eemaldus.[2]

Inimesel muuda

Hingamispuudulikkus inimesel on haigusseisund, kus üks või mitu hingamiselundkonna osa ei talitle normaalselt, inimese organismi hapnikuga varustamine on häiritud ja see võib üsna kiiresti viia eluohtliku seisundini.

Hingamispuudulikkuse korral võivad põimuda omavahel paljude elundite talitlushäired.

Hingamispuudulikkuseni võivad viia:

Sümptomid muuda

Hingamispuudulikkuse all kannataja nähtavad sümptomid sõltuvad hingamispuudulikkuse tõsiduse astmest.

Haiguse algfaasis võib kaebuseks olla vaid halvenenud enesetunne, millele hiljem lisanduvad teised haigusnähud.

Hingamispuudulikkuse tekkimise faasis tõusevad inimese haiguspildis esile kindlale haigusel mitteomased kaebused. Haige kaebab nõrkust ja halba enesetunnet.

Lisanduda võivad pearinglus ja naha kahvatus ning rahutus. Aja jooksul lisanduvad õhupuudustunne ja füüsilise koormuse talumatus.

Raskusi on igapäevaste enesehoolduslike füüsiliste toimingutega. Patsient eelistab istuda, mis vähendab füüsilist koormust, kuid erinevalt lamamisele ei piira hingamislihaste tööd. Süvenenud hingamispuudulikkuse korral häguneb teadvus. Viimast kuni raske teadvusehäire koomani välja. Tavaliselt suurema pingutuseta 12–16 korda minutis hingav inimene langetab või suurendab oma hingamissagedust.

Esmane hingamissageduse langemine viitab närvisüsteemi kontrollifunktsiooni kadumisele, kui verre kogunenud süsihappegaas on minetanud oma hingamiskeskust stimuleeriva toime. Esmase uurimise käigus on tihti võimatu eristada, kas tegemist on kontrollifunktsiooni kadumisega või teiste äärmusse jõudnud talitlushäirete tulemiga. Põhimõtteliselt viivad kõik hingamispuudulikkuse kujunemise teed lõpuks hingamissageduse langusele. Närvisüsteemi haiguste (kontrollifunktsiooni kadumise) korral toimub see märksa kiiremini. Esmaselt hingamissageduse langusega kulgenud seisundist annavad vahel infot sündmuse tunnistajad. Hingamissageduse tõus seostub kõigi teiste funktsioonide häirumisega. Hingamissageduse tõus käib tavaliselt käsikäes hingamise abilihaste kasutamisega. Abistaja näeb ninatiibade liikumist ning haige hoiab käsi sarnaselt ooperisolistiga, püüdes sellega kergendada kopsude tööd. Igati paistab välja, et haige peab hingamiseks pingutama.

Kehatemperatuuri väärtused ei ole hingamispuudulikkuse korral diagnostilise tähtsusega.

Klassifikatsioon muuda

Hingamispuudulikkuse nagu ka paljude teiste mitmeid elundeid haaravate haiguste klassifikatsioon ei ole lõplik. Kasutusel on mitmeid klassifikatsioone, millest mõnda kasutatakse rohkem ja teisi vähem. Klassifikatsioonide lähtepunktideks on hingamispuudulikkuse tekkimise kiirust, kestust, põhjust ja veregaaside muutusi kajastavad omadused ja näitajad.

Liigid muuda

Hingamispuudulikkuse võib liigitada haiguse tekkimise kiiruse järgi ägedaks või krooniliseks.

Äge hingamispuudulikkus muuda

Äge hingamispuudulikkus (lüh ÄHP, RHK-10 [J96.0]) on hingamispuudulikkus, mis võib tekkida minutite kuni tundide jooksul.

ÄHPi korral ei tagata normaalseid veregaase (pO2, pCO2) või saavutatakse need kas tõusnud hingamistöö tulemusel või kunstlikul teel.[4][5]

Ägeda hingamispuudulikkuse korral esineb tavaliselt subjektiivne hingamisraskus, rahutus, teadvuse häired.

Suureneb hingamistöö, sellele viitavad: sage ja pindmine hingamine, hingamismahu vaheldumine, võimetus rääkida täislausetega, rindkere liikumise vähenemine, vererõhu muutused jt.

Hingamissagedus üle 25/min viitab selgelt suurenenud hingamistööle; üle 40/min aga ähvardab kurnatus ja hingamispeetus.

ÄHP võib tekkida ka HI-viiruse poolt põhjustatud HIV-nakkuse korral[6][7], kopsutuberkuloosi, tüümuse tsüstide[8] ja ka luuüdi siirdamise järgselt.

Võttes kokku mitmeid uuringuid saab üldistatult öelda, et äge hingamispuudulikkus erinevates populatsioonides esineb 17–77 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas[9]. Ägedasse hingamispuudulikkusesse sureb üldistatult 40% patsientidest.

Psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamise kõrvaltoimena muuda

ÄHP psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamise järgselt on üsna sageli esineda võiv kõrvaltoime. Psühhoaktiivsed ained, mida inimesed võivad vahel kuritarvitada ja mis võivad ÄHPi esile kutsuda on alkohol, kokaiin, amfetamiin, opiaadid ja bensodiasepiinid.

Kanepi tarvitamine ei kutsu teadaolevalt esile hingamispuudulikkust.

Ravimid (ka 'ravimikokteilina') võivad kahjustada respiratory pump functioni (kopsutuulutus, homöostaas)[10] – see võib tuleneda kesknärvisüsteemi depressioonist (piklikaju supressioon, insult või krambid) või hingamislihaste väsimusest (suurenenud hingamistöö, metaboolne atsidoos).[11]

Krooniline hingamispuudulikkus muuda

  Pikemalt artiklis Krooniline hingamispuudulikkus

Krooniline hingamispuudulikkus (RHK-10 [J96.1]) on pikka aega kestev hingamispuudulikkuse seisund, mis võib kesta isegi aastaid. Kroonilist hingamispuudulikkust põdeval patsiendil ei ole klassikalises mõistes ägedat hingamispuudulikkust, pigem ei ole selline inimene suuteline vajadusel suurendama organismi jõudva hapniku kogust.

Nähtavaks kroonilise hingamispuudulikkuse tunnuseks on sel juhul vähene koormustaluvus. Sel juhul viib ka väike hapnikutarbe suurenemine ägeda hingamispuudulikkuse tekkeni.

Riskitegurid muuda

Raskusastmed muuda

  • Kerge hingamispuudulikkus,
  • keskmise raskusega hingamispuudulikkus,
  • raske hingamispuudulikkus.

Esmane hingamispuudulikkus muuda

Esmase hingamispuudulikkuse korral on hingamispuudulikkuse põhjuseks hingamiselundite haigused.

Teisene hingamispuudulikkus muuda

Teisene hingamispuudulikkus on põhjustatud mõne muu elundi haiguse mõjust hingamiselunditele.

Vere gaasivahetushäire tüübist lähtuv hingamispuudulikkus muuda

Hingamispuudulikkust määravaks kriteeriumiks loetakse ennekõike hüpokseemia (hapnikusaturatsioon alla 90%, PaO2 alla 8 kPa) või hüperkapnia (PaCO2 üle 6,5 kPa) kujunemist, mis aga sageli omavahel kombineeruvad, nii et arvesse tuleb võtta ka muid tervisenäitajaid.

Inimese füsioloogiaga kõige rohkem seotud klassifikatsioon lähtub veregaaside sisaldusest.

  • hüpokseemiline HP (PaO2 <60 mmHg)
  • hüperkapniline HP (PaCO2 >50 mmHg)

Etiopatogeneesist lähtuv liigitus muuda

  • Ventilatsioonipuudulikkus,
  • parenhüümipuudulikkus,
  • restriktiivne hingamispuudulikkus,
  • obstruktiivne hingamispuudulikkus.

Vaadeldakse eelkõige hapniku ja süsihappegaasi muutusi, kuivõrd need ained transporditakse organismi sisse ja sealt välja enamikus läbi hingamiselundite. Sel juhul on väljuvas arteriaalses veres sisalduva süsihappegaasi osarõhu näit PaCO2 oma tavalisest vahemikust 35–45 mmHg väljas. Arteriaalses veres sisalduva hapniku osarõhk PaO2 langeb tavalisest 80–100 mmHg rõhust madalamale. Veregaaside alusel liigitatakse hingamispuudulikkust "on – ei ole" põhimõttel. Kui veregaasid erinevad normist ja diagnoosi toetab muu kliiniline pilt, loetakse inimene hingamispuudulikkuse all kannatajaks.

Kemoteraapiast indutseeritud hingamispuudulikkus muuda

  Pikemalt artiklis Kemoteraapiast indutseeritud hingamispuudulikkus

Kemoteraapiast indutseeritud hingamispuudulikkuse all peetakse silmas intensiivravi vajavat ägeda hingamispuudulikkuse seisundit, mis võib järgneda onkoloogiliste haiguste ravis kasutatavate medikamentoossete agentide (onkoteraapia) manustamise järgselt. Seda võivad põhjustada bronhospasm ja ülitundlikkus reaktsioonid, kopsuverejooks, interstitsiaalne kopsuhaigus, kopsueosinofiilia, mittekardiogeenne kopsuödeem.[12][13]

Hingamispuudulikkust on põhjustanud ka metastaatilise melanoomi ravis kasutatav ipilimumaab.

Diagnoos muuda

Hingamispuudulikkuse enda diagnoosimine ei valmista tavaliselt raskusi.

Patsiendi esmane hindamine muuda

Hingamispuudulikkuse tuvastamiseks tuleks vaadata, kas patsient on adekvaatne ja teadvusel, kuidas ta kõneleb, kas ta saab liikuda. Jälgida hingamist ja hingamistööd.

Saturatsiooni määramine muuda

Jäsemele (enamasti sõrme otsa) asetatud andurist saadakse hapniku puudusele viitav info. Perifeerse vere hapnikuga küllastatus SpO2 loetakse normaalseks vahemikus 96–100%. Kombineerides selle info eelnevalt kirjeldatud sümptomitega on diagnoosimine kindel. Tõsisemat uurimist nõuab hingamispuudulikkuse põhjus. Abiks on haigusõpetuse osas nimetatud viiekomponendiline lähenemine. Tavaliselt püütakse leida vastus, millisesse ossa neist kogu uuringu tulemuste ja sümptomite kompleks sobib.

Saturatsiooni määramine pulssoksümeetriaga:

  • SpO2 < 90% ilma O2 – oluline hapnikuvaegus
  • SpO2 < 90% 2 manustamise foonil – olukord võib olla kriitiline või muutuda kriitiliseks.

Kopsude auskultatsioon muuda

  Pikemalt artiklis Auskultatsioon#kopsude auskultatsioon

Kopsude auskultatsioonil on kuulda mitmeid leide:

Uuringud muuda

Kiirabi väljakutsel võidakse selliste kaebustega patsiendile teha kas juba kiirabiautos või haiglas instrumentaalsed ja laboratoorsed uuringud.

Tavapäraselt uuritakse elektrokardiograafilise meetodiga südant, välistamaks hingamispuudulikkuse kardiogeensed põhjused. Registreeritakse vererõhk ja vere hapnikuga küllastatus. Täiendavalt määratakse vere glükoositase.

Veregaasianalüüs muuda

Piltdiagnostika muuda

Patsiendile võidakse teha kopsu röntgenipilt, et tuvastada rindkerest vaskulaarset paisu, infiltraate, atelektaase, pleuravedelikku jm.

Sõltuvalt kliinilise leiu iseloomust ja tõsidusest võidakse kopsude kompuutertomograafilise uuringu käigus uurida rindkere õõnt.

Eristusdiagnoos muuda

Hingamispuudulikkuse mehhanismide käsitlemisel saab hingamispuudulikkust vaadelda kas põhjuse või tagajärjena. Seega tuleks diagnoosimiseks läbi viia eristusdiagnoos eraldamaks hingamispuudulikkust teistest hingamisraskusi esile kutsuvatest seisunditest nagu:

Hingamispuudulikkust võivad esile kutsuda ka Ebola viirushaigus[17] ja ajutüve lesioonid.[18][19]

Epidemioloogia muuda

Hingamispuudulikkuse esinemissageduse hindamisel ei tohi unustada, et see sõltub kasutatud hingamispuudulikkuse definitsioonist ja uuritavast populatsioonist. Võrdlemisi keeruline on üheselt defineerida hingamispuudulikkust ja hinnata, kust läheb piir arsti antud hinnangu objektiivsuse ja subjektiivsuse vahel, mistõttu ühest kokkuleppelist hingamispuudulikkuse kirjeldust pole olemas. Suhteliselt täpseks loetakse uuringuid, mis tuginevad SOFA (Sequential Organ Failure Assessment) kriteeriumidele.

Ühe piirkonna andmed ei ole teisele piirkonnale üks ühele üle kantavad. Hingamispuudulikkuse esinemissageduse kohta Eestis pole viimastel aastakümnetel teadustöid avaldatud. Ameerika Ühendriikides diagnoositi aastatel 1993–2004 8,3 miljonit hingamispuudulikkuse haigusjuhtu. See teeb esinemissageduseks ligikaudu 2,5 haigusjuhtu 1000 elaniku kohta aastas [20].

1997. aastal Taanit, Rootsit ja Islandit hõlmanud uurimuse tulemuseks saadi ligikaudu 77 haigusjuhtu 100 000 elaniku kohta aastas [21]. Nagu näha, kõigub andmestik suuresti.

Kirjeldus muuda

Hingamispuudulikkuse korral võivad üheaegselt esineda mitmed patofüsioloogilised ja patoanatoomilised haigusprotsessid.

Hingamispuudulikkuse võivad põhjustada kas hingamiselundkonnaga seotud kontrollifunktsiooni, pumbafunktsiooni, ventilatsioonifunktsiooni, alveolaarfunktsiooni või kopse läbiva vere liikumise häirumine.

Viis nimetatut moodustavad osa tervikust ja on tagatud erinevate elundite poolt.

Kontrollifunktsiooniga seotult muuda

Hingamine allub närvisüsteemi kontrollile, mistõttu närvisüsteemi puudulikku talitlust ja sellest tulenevat hingamispuudulikkust saab vaadelda kui kontrolli, kas osalist või täielikku, kadumist hingamise üle. Närvisüsteemi haigused, mis häirivad hingamistööd, peavad mõjutama piklikaju dorsaalseid ja ventraalseid tuumasid.

Arvesse ei võeta siin organismist saabuvaid signaale sisekeskkonna tasakaalu muutuste kohta.

Tüüpilised haiguslikud seisundid, mille korral tekib kontrollifunktsiooni häiretest lähtuv hingamispuudulikkus, on järgmised:

Pumbafunktsiooniga seotult muuda

Pumbafunktsiooni puudulikkuse taga tuleb hingamispuudulikkuse korral näha eelkõige lihaskonna talitlushäiret. Põhiline hingamislihas on vahelihas. Vahelihast toetavad hingamistöös ka teised rindkere lihased, kuid nende minimaalse panuse tõttu jäetakse nad praktikas sageli vaatluse alt välja. Vahelihase kokkutõmbumisega suureneb rindkereõõne ruumala ja kopsudesse voolab õhk. Teiste sõnadega vahelihas n-ö pumpab kopsudesse õhku; sellest on tulnud ka talitlushäire nimetus. Vahelihast mõjutavate haiguste korral ei ole see võimeline oma ülesannet täima ja kopsude ventilatsioon väheneb. Siinkohal ei tohi segi ajada põhjust ja tagajärge. Hingamispuudulikkuse põhjuseks saab lugeda vahelihase haiguse alles siis, kui see haigus mõjutab otseselt vahelihast ja teisi hingamislihaseid. Sellised haigused on näiteks müosiit, müasteenia jm.

Ventilatsioonifunktsiooniga seotult muuda

Ventilatsioonifunktsiooni muutuste all vaadeldakse hingamiselundkonnas õhu liikumisteel olevat takistust. Selliseks takistuseks võib olla hingamisteedesse sattunud võõrkeha. Teisalt ei pea õhu liikumist tingimata takistama füüsiline ummistus.

Alveolaarfunktsiooniga seotult muuda

Õhu alveoolidesse jõudmine on häiritud ka siis, kui hingamisteede alveoolide suunas jätkuvalt vähenev läbimõõt haiguse tagajärjel suureneb või väheneb. Astma korral tekib ligikaudu poolel teel enne alveoole bronhhide läbimõõdu vähenemine, mis ei võimalda piisava koguse õhu jõudmist alveoolidesse. Vastupidine olukord tekib kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse korral, kui bronhioolidele järgnevad hingamistee lõpposad (peamiselt alveoolid) laienevad ning neis ei teki gaasivahetuseks vajalikku rõhku.

Kopse läbiva vere liikumise häirumisega seotult muuda

Vere liikumisel läbi kopsude rikastub hemoglobiin hapnikuga ja kannab selle organismi laiali. Takistus vere kopsudes liikumisel viib samuti hingamispuudulikkuse tekkeni. Tavaline verevoolu takistuse põhjus kopsuarteris on tromb, mis moodustab kopsuarteri sulguste põhjustest enamiku. Väiksem osa jääb luumurdude tõttu liikvele läinud lipiiditilkadele ja muule organismiomasele materjalile. Sõltumata materjali päritolust suleb see osaliselt või täielikult kopsuarteri, takistades vere hapnikuga rikastumist. Kopse läbiva vere puudulik transport võib olla põhjustatud ka südame ebapiisavast tööst, kuid siis ei ole see niivõrd hingamis- kui südamepuudulikkus.

Eespool kirjeldatu saab esineda ka kombineeritult. Praktikas nähtava põhjal on üks või teine patoloogiline rada reeglina ülekaalus. Hingamispuudulikkuse tekke kiirus sõltub seda põhjustava teguri omadustest. Aeg varieerub minutitest kuni päevadeni.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Definition of Respiratory insufficiency, veebiversioon (vaadatud 7.03.2015)(inglise keeles)
  2. ↑ "Meditsiinisõnastik" 263:2004.
  3. ↑ 3,0 3,1 tõlkinud Hannes Erm, Triin Tarmas, Ene Leesment, Markko Pärtelpoeg, toimetanud Katrin Hallas, "Vältimatu abi käsiraamat", 3. trükk, AS Medicina, lk 182–187, 2010, ISBN 978 9985 829 95 0
  4. ↑ Hulda Jekimov, Hingamispuudulikkus., SA Tartu Ülikooli kliinikum, Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, veebiversioon (vaadatud 7.03.2015)(inglise keeles)
  5. ↑ Märkus: Contributions to the epidemiology of acute respiratory failure , ARF according to the Sequential Organ Failure Assessment (SOFA; i.e. a ratio of arterial oxygen tension [Pao2] to fractional inspired oxygen [Fio2] ≤ 200 mmHg [≤ 26.6 kPa] with respiratory support).
  6. ↑ De Palo VA, Millstein BH, Mayo PH, Salzman SH, Rosen MJ., Outcome of intensive care in patients with HIV infection., Chest. veebruar 1995 ;107(2):506-10.veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  7. ↑ Barbier F, Coquet I, Legriel S, Pavie J, Darmon M, Mayaux J, Molina JM, Schlemmer B, Azoulay E., Etiologies and outcome of acute respiratory failure in HIV-infected patients., Intensive Care Med. oktoober 2009;35(10):1678–86. doi: 10.1007/s00134-009-1559-4., veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  8. ↑ Bouziri Asma, Khaldi Ammar, Menif Khaled, Guandoura Najoua and Ben Jaballah Nejla, Acute respiratory failure revealing a multilocular thymic cyst in an infant: a case report, Cases Journal 2009, 2:9109, doi:10.1186/1757-1626-2-9109, 30. november 2009, veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  9. ↑ Klaus Lewandowski, Contributions to the epidemiology of acute respiratory failure, Crit Care. 2003; 7(4): 288–290, veebiversioon (vaadatud 7.03.2015)(inglise keeles)
  10. ↑ Märkus. Respiratory pump koosneb piklikajus paiknevast hingamiskeskusest, perifeersetest ja kemoretseptoritest, närvidest mis ühendavad hingamiskeskust ja hingamislihaseid ning hingamislihastest. Kontrollfunktsioonid on antud ajutüvele
  11. ↑ Wilson KC, Saukkonen JJ., Acute respiratory failure from abused substances., J Intensive Care Med. juuli-august 2004 ;19(4):183-93., veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  12. ↑ Bobbak Vahid; Paul E. Marik, Respiratory Failure in Cancer Patients: Non-Infectious Complications of Antineoplastic Agents for Solid Tumors, Current Respiratory Medicine Reviews, 3. väljaanne, nr 3, august 2007, lk 229–232, Bentham Science Publishers, veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  13. ↑ Stefano Navaa, Anna Maria Cuomob, Acute respiratory failure in the cancer patient: the role of non-invasive mechanical ventilation, Critical Reviews in Oncology/Hematology, 51. väljaanne, nr 2, august 2004, lk 91–103, veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  14. ↑ Pastores SM., Acute respiratory failure in critically ill patients with cancer. Diagnosis and management., Crit Care Clin. juuli 2001;17(3):623-46., veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  15. ↑ Pastores SM, Voigt LP., Acute respiratory failure in the patient with cancer: diagnostic and management strategies., Crit Care Clin. jaanuar 2010;26(1):21–40. doi: 10.1016/j.ccc.2009.10.001., veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  16. ↑ Faubel S., Pulmonary complications after acute kidney injury., Adv Chronic Kidney Dis. juuli 2008 ;15(3):284-96. doi: 10.1053/j.ackd.2008.04.008., veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  17. ↑ Timo Wolf, MD, Gerrit Kann, Prof Stephan Becker, MD, Christoph Stephan, MD, Hans-Reinhardt Brodt, MD, Philipp de Leuw, MD, Thomas Grünewald, MD, Thomas Vogl, MD, Prof Volkhard A J Kempf, MD, Prof Oliver T Keppler, MD, Prof Kai Zacharowski, MD, Severe Ebola virus disease with vascular leakage and multiorgan failure: treatment of a patient in intensive care, The Lancet, 18. detsember 2014, DOI: http://dx.doi.org/10.1016/S0140-6736(14)62384-9, veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  18. ↑ Bogousslavsky J, Khurana R, Deruaz JP, Hornung JP, Regli F, Janzer R, Perret C. Respiratory failure and unilateral caudal brainstem infarction, Ann Neurol. november 1990 ;28(5):668-73., veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  19. ↑ Juan G, Ramón M, Ciscar MA, García B, Lloret T, Cervelló MA, Marín J., Acute respiratory insufficiency as initial manifestation of brain stem lesions. Arch Bronconeumol. detsember 1999;35(11):560-3. PMID 10687041, veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  20. ↑ Sather, J.D. Schuur, 354: Epidemiology of Acute Respiratory Failure and Mechanical Ventilation in U.S. Emergency Departments, 1993–2004, Annals of Emergency Medicine, Volume 50, Issue 3, Supplement 1, Annals of Emergency Medicine, American College of Emergency Physician's Research Forum, September 2007, Page S110, ISSN 0196-0644, DOI: 10.1016/j.annemergmed.2007.06.415.
  21. ↑ American Journal of Respiratory and Critical Care Medicine Volume 159, Issue 6, 1999, Pages 1849–1861
  22. ↑ Robert E. Johnstone, MD; Richard L. Witt, MD, Respiratory Effects of Ethyl Alcohol Intoxication, 23. oktoober 1972, JAMA. 1972;222(4):486. doi:10.1001/jama.1972.03210040054017., veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  23. ↑ Bogousslavsky J, Khurana R, Deruaz JP, Hornung JP, Regli F, Janzer R, Perret C., Respiratory failure and unilateral caudal brainstem infarction., Ann Neurol. november 1990;28(5):668-73., veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  24. ↑ R Howard, J Thorpe, R Barker, T Revesz, N Hirsch, D Miller, and A Williams, Respiratory insufficiency due to high anterior cervical cord infarction, J Neurol Neurosurg Psychiatry. märts 1998; 64(3): 358–361.PMCID: PMC2169993, veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  25. ↑ Witoonpanich R, Vichayanrat E, Tantisiriwit K, Wongtanate M, Sucharitchan N, Oranrigsupak P, Chuesuwan A, Nakarawat W, Tima A, Suwatcharangkoon S, Ingsathit A, Rattanasiri S, Wananukul W., Survival analysis for respiratory failure in patients with food-borne botulism., Clin Toxicol (Phila). märts 2010 ;48(3):177-83. doi: 10.3109/15563651003596113., veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)
  26. ↑ Durand MC, Porcher R, Orlikowski D, Aboab J, Devaux C, Clair B, Annane D, Gaillard JL, Lofaso F, Raphael JC, Sharshar T., Clinical and electrophysiological predictors of respiratory failure in Guillain-Barré syndrome: a prospective study., Lancet Neurol. detsember 2006 ;5(12):1021-8., veebiversioon (vaadatud 8.03.2015)(inglise keeles)

Kirjandus muuda

Hingamispuudulikkus
  • Nicolaos K. Markou, MD, Pavlos M. Myrianthefs, MD, PhD, George J. Baltopoulos, MD, PhD, Respiratory Failure: An Overview, Critical Care Nursing Quarterly, detsember 2004, 27. väljaanne, number 4, lk 353–379
  • Joel Starkopf, Annika Reintam, Hingamispuudulikkus, Tartu ülikool, Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, 14.10.2014
Äge hingamispuudulikkus

Age Ageing (2008) 37 (3): 251–257., doi: 10.1093/ageing/afn060

Psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamine
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hingamispuudulikkus&oldid=6621153"