Hindamismudel on korrastatud kategooriate kogum, mis esitab ülesande eesmärkide täitmise kriteeriumid, eri saavutustasemete hindeskaalad ja iga kvaliteeditaseme kirjelduse.

Kriteeriumid on nii õpetajale kui ka õpilastele nähtavad, seega kõik saavad kriteeriume hinnata, mis võib aga olla keeruline ja ka subjektiivne. Hindamismudel loob aluse enesehindamise, mõttetegevuse ja hinnangu jaoks. Selle eesmärk on hinnata õigesti ja õiglaselt, arendada mõistmist ja näidata, kuidas järgneva õppimise/õpetamisega jätkata. Sellist integratsiooni toimimist ja tagasiside andmist nimetatakse ka kujundavaks hindamiseks.

Hindamismudelil on kolm olulist tunnust:

  1. Kriteeriumid (nt sisu, õigekiri, stiil, sõnavara, vorm), mida õpetaja ja/või õpilased loevad antud tegevuse ja/või produkti juures kõige olulisemaks.
  2. Mõõdikud, kas siis hindepallid või sõnalised tasemed, mida kasutatakse loetletud kriteeriumide hindamiseks.
  3. Punktiarvestuse strateegia, milles on näidatud, kuidas kujuneb hinne või hinnang.

Hindamismudeleid võib liigitada kaheks [1]:

  1. Holistiline – hinnatakse lähtudes kogutulemuse summast
  2. Analüütiline – hinnatakse erinevaid osasid, millest moodustub lõplik hinne.
    • Analüütilise hindamismudeli eelisteks võib pidada:
      1. õpilaste tähelepanu juhtimist nende tugevustele ja nõrkustele;
      2. õpilastel aidatakse aru saada, mis on antud ülesande puhul oluline;
      3. õpilastele ja õpetajale antakse konkreetset tagasisidet.

Viited muuda

  1. Tiia Niggulis. "Hindamismudelitest". Vaadatud 16.11.2014.

Kirjandus muuda

  • Moskal, Barbara M. (2003). Recommendations for developing classroom performance assessments and scoring rubrics. Practical Assessment, Research & Evaluation, 8(14). 16. juulil 2007, http://pareonline.net/getvn.asp?v=8&n=14