Ava peamenüü
Helle Laas

Helle Laas (sündinud 5. novembril 1941 Tallinnas) on eesti nukunäitleja, lavastaja ning lastekirjanik.

HaridusRedigeeri

Helle Laas alustas kooliteed V. Kingissepa nimelises Kuressaare keskkoolis, seejärel õppis ta Tallinna 27. seitsmeklassilises koolis ja 1961. aastal lõpetas Tallinna 7. keskkooli. Aastatel 1962–1965 õppis Laas ETÜ Nukuteatri õppestuudios.

Töö teatrisRedigeeri

Esimese suure rolli mängis Helle Laas (Leida Rammo kutsel) Paul Pinna nim. rahvateatris, kus ta kehastas Leida Rammo lavastuses nimiosalist Vilhelmine Klementit. Lavastus oli populaarne ning see kanti ka otsetelevisioonis üle. Helle Laasil soovitati osaleda lavakunstikateedri vastuvõtukatsetel, mis aga ebaõnnestusid. Ugala toonane peanäitejuht Aleksander Sats kutsus seejärel noore andeka näitlejanna teatri õppestuudiosse ning esimesed lavarollid tegi Laas koosseisulise näitlejana kolme hooaja vältel Viljandis.

Viljandi Ugalasse jäi Helle Laas aastateks 1965–1968, kuid Laasi koduteater on Eesti Nukuteater, kus ta töötas aastatel 1968–1982 ja taas aastast 1986. Vahepealsed neli hooaega oli Laas rahvateatri Käpik näitleja ja lavastaja.

Helle Laasi elutöö on teatrikunst väikelastele. Oma autorilavastusi on näitlejanna hellitavalt kutsunud "titetükkideks", mis on mõeldud mudilastele alates teisest eluaastast. Neid lavastusi (nt "Kiki ja Miki", "Tsuhh-tsuhh-tsuhh", "Hanel oli auto", "Käed ja kindad" jmt) iseloomustab korduvelementide kasutamine, vähene tekst rohke tegevusega, samuti vähesed, ent selged karakterid ning lastele hõlpsalt haaratav värviline stsenograafia. Etendus kestab umbes 30–35 minutit ja lastel on võimalus pärast etendust nukkudega tutvuda ning sirmi taha piiluda. Laas on pidanud tähtsaks, et laps hakkaks mõistma piiri mängu ja reaalsuse vahel.

Helle Laas on olnud viljakas mononäitleja. Tema enda dramatiseeritud ja lavastatud menukad pärimuslood (nt "Vepsa muinasjutud", "Setu muinasjutud", "Saami muinasjutud", "Islandi lood" jm) hõlmasid osalusteatri, improvisatsiooni ja ka estraadi elemente. Laas jutustas, laulis ja mängis, kuid haaras etenduse arenedes kaasa ka publiku: soovijaile anti võimalus laval nukke liigutada. Monolavastustest menukaim, puunukkudega mängitud "Vepsa muinasjutud" on pälvinud tunnustust rahvusvahelistel teatrifestivalidel ning on toonud Helle Laasile mitmeid preemiaid[1]. Ta on mänginud ka autobiograafilistel andmetel põhinevat monolavastust "Ajarefrään" (dramaturg ja lavastaja Jaanika Juhanson).

Helle Laas on olnud tegev estraadil – 1980. aastate lõpus Pirgu mõisas. Ta on osalenud teatri- ja kirjandusteemalistes tele- ja raadiosaadetes.

TunnustusedRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Helle Laas sündis Tallinnas, kuid pärast isa Osvald Laasi mobiliseerimist Punaarmeesse evakueeriti Helle koos ema Jevgeniaga Saaremaale, kust viimane oli pärit. Elama asuti Kaali lähedale Masa külla. Isa naasis sõjast 1945. aasta sügisel ja asus tööle kohalikus külanõukogus kultuurharidusinstruktorina. Ta õpetas lastele pillimängu.

Metsavend Elmar Ilp tappis Osvald Laasi maikuus 1946 abikaasa ja tütre silme all. Pärast abikaasa surma kolis ema koos tütrega Kuressaarde, kus 1946. aastal sündis Hellele õde Evi. Pärast seda, kui Helle Laas oli lõpetanud kolmanda klassi, kolis pere tagasi Tallinnasse.

Rollid NukuteatrisRedigeeri

  • Kassipoeg – Sapgir/Tsõferovi "Tahan olla suur", 1968
  • Rebane – Uno Leiese "Naljakas pomm", 1969
  • Tembu, Turumammi – Uno Leiese "Vembu ja Tembu", 1970
  • Tüdruk – Oskar Liigandi "Lugu sepast", 1970
  • Inimene, Turris – Oskar Liigandi "Pikse pasun", 1971
  • tädi Marie – Tšepovetski "Piuks, Mäuks ja tädi Marie", 1972
  • Vanamoor, Kikk-kυrv – Juhan Kangilaski "Kalevipoja võitlus Sarvikuga", 1973
  • Jänes – Kim Meškovi "Elas kord Jänku", 1974
  • Lapiline karu – Kim Meškovi "Rõõm rohelisest laulust", 1974
  • poni Gümnastika, Õpetaja – Druoni/Saare "Roheliste sõrmedega poiss", 1979
  • proua Wilhelmine – Moseri "Aastapidu", 1990
  • põrsas Põssa-Põssa – Heljo Männi "Roosa muinasjutt", 1994
  • Frosch, Marta, Nõid jt – Goethe "Faustike", 1995
  • Kuninganna – vendade Grimmide / Eero Spriidi "Lumivalgeke", 1996
  • Kalmunõid, Sõdur – Leelo Tungla "Luiged, mu vennad", 1997
  • Prints jt – P. Tšaikovski "Luikede järv", 1998
  • Näitleja – J. Ch. Harrise "Onu Remuse lood", 1998
  • Härra Benjamin – Hilli Ranna "Trollipere talveuni ehk Ettevaatust, jõul!", 1998
  • Toateenija – M. G. Schmidti "Viplala", 1999
  • Hunt jt – Uno Leiese "Kiki ja Miki", 2001
  • Politseinik – A. Dvinjaninovi / E. Liitmaa / J. Kreemi "Risk", 2001
  • Mandariin, Sidrun – G. Rodari / E. Spriidi "Cipollino", 2003
  • Jutustaja – Anne Türnpu "Põdra lotendav kasukas", 2003
  • Karabas-Barabas – A. Tolstoi / A. Šapiro "Buratino", 1995
  • Metsamoor – O. Lutsu / A. Dvinjaninovi "Nukitsamees", 2004
  • Põrsas – Helle Laasi "Ise, ise ka!" (lav. H. Laas), 2005
  • Erinevad rollid – Helle Laasi "Tsuhh, tsuhh, tsuhh..." (lav. H. Laas), 2006
  • Erinevad rollid – Helle Laasi "Metsakülad" (lav. H. Laas), 2007
  • Esitaja – Jaanika Juhansoni "Ajarefrään" (lav. J. Juhanson), 2015

Rollid Ugala teatrisRedigeeri

1965–66

  • "Kasuema" (Liki)
  • "Kõik oleneb meist" (kolonist; tüdruk)
  • "Rops aitab kõiki" (Toits)

1966–67

  • "Puhu, tuul!" (Ciepa)
  • "Püsti, kohus tuleb!" (tunnistaja)
  • "Mees on mees" (Mag Singh)

1967–68

  • "Tubakatee" (vanaema)
  • "Hulkur Rasmus" (Gunnar; proua)
  • "Vajatakse valetajat" (teenijatüdruk Kula)

RaamatuidRedigeeri

  • "Unistame ümber", 1980
  • "Kes on narr?", 1981
  • "Väikeste lindude laul", 1983
  • "Oi vabandage! Lepatriinu", 1986
  • "Nad olid. Meie oleme. Nemad tulevad", 1989
  • "Piia mängib", 1990
  • "Ajarefrään", 1990
  • "Ämbliku pesupäev", 2007
  • "Emma ema, Emma emme", 2009

ViitedRedigeeri

  1. Kulli, Jaanus. "Helle Laas hinnati Omski festivalil parimaks nukunäitlejaks". Õhtuleht, 23. september 2009. Vaadatud 11.02.2019.

VälislingidRedigeeri