Vikipeedia

Hüpermobiilsus

Liigeste hüpermobiilsuse sündroom (ehk LHS) ehk liigeste üliliikuvus on konditsioon, mille puhul liigesed liiguvad kergesti üle normaalse liikumisulatuse.

Mõiste „liigeste hüpermobiilsuse sündroom“ võtsid kasutusele 1967. aastal teadlased J. H. Kirk, M. Ansell ja E. G. L. Bywaters. Nad iseloomustasid selle terminiga patsientide skeleti-lihassüsteemi probleeme, kui puudusid teised süsteemse reumaatilise haiguse nähud. Teadlased on leidnud, et vaatamata avaldatud teaduskirjandusele, on LHS aladiagnoositud seisund ning sellest tulenevalt on ka vähe kõrgharitud spetsialiste, kes antud diagnoosiga patsientidega tegeleks. Samuti peavad teadlased oluliseks eristada mõisteid hüpermobiilsus ja LHS. Hüpermobiilne liiges ületab inimese vanusele, soole ja rassile vastavat normipärast liikumisulatust. Enamasti hüpermobiilsete liigestega inimestel kaebused puuduvad või kaebused kestavad lühiajaliselt. Samas hüpermobiilsus võib progresseeruda LHS-iks juhul, kui liigeste üleliikumisest tekivad patsientidel pikaajalised kaebused, mis kuuluvad LHS sümptomite hulka. Laste kehad painduvad üldiselt paremini kui täiskasvanute kehad, hüpermobiilseid liigeseid esineb hinnanguliselt 10–20% lastest. [1][2][3][4][5]

Mis seda põhjustab? muuda

LHS on geneetiliselt pärilik sidekoe kahjustus, mis avaldub sidekoe valkude kollageeni kodeerimishäirena. Geneetilised häired mõjutavad sidekoe maatriksivalke, nagu näiteks kollageeni, elastiini, fibrilliini ja tenastsiini. Geneetilised moonutused muudavad nende skleroproteiinide biokeemilist struktuuri, mis omakorda vähendab kudede tõmbetugevust, mille tulemusel suureneb liikuvusulatus liigestes ning pehmete kudede vigastusteoht. Arvatakse, et LHS-i diagnoosiga inimeste sidekoes leiduv kollageeni esimene tüüp on ülielastne ning seetõttu on LHS-i esmaseks väljenduseks liigeste üleliikuvus. LHS-i klassifitseeritakse pärilike sidekoe häirete kergemakujuliseks ja kõige sagedamaks alaliigiks. Raskemad vormid on Marfani sündroom, Ehlers-Danlosi sündroom ja osteogenesis imperfecta. [2][4]

Sellistel kultuuri- ja spordialadel nagu ballett ja võimlemine on liigeste hüpermobiilsus omandatud pideva treenimise ja venitamise tulemusel ning on võistlemisel eeliseks. Seega on võimalik, et on olemas ka omandatud LHS, kuid tõestused selle kohta puuduvad. [6][4]

Sümptomid ja tunnused muuda

LHS-iga saab siduda palju skeleti-lihassüsteemi vaevusi ning muutusi liigessüsteemis ja liigesvälistes kudedes. Olgugi et kahjutoovaid probleeme võib olla palju, peetakse LHS-i healoomuliseks ning ravile hästi alluvaks seisundiks.

Liigeste ja luudega seotud probleemid:

  • mittepõletikulised lülisamba ja liigesevalud, alaseljavalud,
  • alajäsemete liigesevalu, eriti põlveliigese eesosa valu,
  • puusa- ja hüppeliigeste valu,
  • sagedased skeleti-lihasüsteemi vigastused (näiteks liigesnihestused, entesopaatiad, ülekoormusvigastused, meniski- ja lihasrebendid),
  • lampjalgsus,
  • kasvuvalud
  • iseloomulik liigest ümbritsevate pehmete kudede turse

Võivad tekkida ägedad liigeste ja liigesümbriste traumad, näiteks sünoviit, tenosünoviit, bursiit ning liigeskapsli, sidemete või lihaste rebestused, mis on eriti sagedased LHS-iga sportlaste hulgas.

Lisaks skeleti-lihassüsteemi sümptomitele võivad esineda ka paresteesiad, väsimustunne, gripilaadsed sümptomid, üldine nõrkus ja halb enesetunne, unehäired, kohmakus ning koordinatsiooniraskused. Pehmete kudede vigastuste paranemine on aeglane ning kuna armkude sisaldab samuti kollageeni, võib paranemine olla mittetäielik. LHS-i diagnoosiga inimestel võib lisaks esineda kuseteede häireid. [4][5][7][8][1][9]

Ravi muuda

Pole leitud täielikku üksmeelt LHS-i diagnoosimisel, kuna LHS-il puudub üks või mitu kliiniliselt äratuntavat omadust. Praeguseks hetkeks ei ole välja töötatud ühtegi laboratoorset testi hindamaks LHS-i olemasolu. LHS-i korral puuduvad inimese organismis põletiku või immunoloogilise reaktiivsuse muutuse näitajad. Lisaks taastusravile on võimalik valu leevendada valuvaigistite või mittesteroidsete põletikuvastaste ravimi abil. Füsioteraapiat peetakse siiski peamiseks sekkumismeetodiks LHS-i diagnoosiga inimeste ravis. [4][10][1]

Enamasti väheneb liigeste hüpermobiilsus ajaga, kuna inimese keha muutub vananedes vähem paindlikuks. [11]

Prognoos muuda

Enamasti ei pea hüpermobiilsete liigestest genereeruvate haiguste pärast muretsema, kuigi võib juhtuda, et kõhrede degenereerumise käigus võib välja areneda artriit. Siiski ei ole tegu haigusega vaid sündroomiga. Muidugi tasub selle sündroomiga inimestel või nendega tegeledes olla treeningutel ja ka massaaži tehes ettevaatlik. [11]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Birkenfeldt R, Haviko T, Kallikorm R, Kull M, Kuuse R. Reumatoloogia. Tallinn: Kirjastus Medicina; 2012.
  2. ↑ 2,0 2,1 Russek LN, LaShomb EA, Ware AM, Wesner SM, Westcott V. United States physical therapists' knowledge about joint hypermobility syndrome compared with fibromyalgia and rheumatoid arthritis. Physiotherapy Research Internationale 2014.
  3. ↑ S.a. Liigeste liigne painduvus on seotud ärevusega. https://sinutervelaps.blog/2019/06/27/liigeste-liigne-painduvus-on-seotud-arevusega/ 2019. (30.01.2020)
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Pügi S. Liigeste hüpermobiilsuse sündroom kooliealistel lastel ja selle füsioteraapia. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool. 2016.
  5. ↑ 5,0 5,1 Grahame R. Hypermobility and the heritable disorders of the connective tissue: hypermobility syndrome, recognition and management for physiotherapist, London: Butterworth Heinemann; 2003.
  6. ↑ S.a. Liigeste liigne painduvus on seotud ärevusega. https://sinutervelaps.blog/2019/06/27/liigeste-liigne-painduvus-on-seotud-arevusega/ 2019. (30.01.2020)
  7. ↑ Adib N, Davies K, Grahame R, Woo P, Murray KJ. Joint hypermobility syndrome in childhood. A not so benign multisystem disorder. The Journal of Rheumatology 2005.
  8. ↑ Murray KJ. Hypermobility disorders in children and adolescents. Best Practice & Research Clinical Rheumatology 2006.
  9. ↑ Simmonds JV & Keer RJ. Hypermobility and the hypermobility syndrome, Part 2: Assessment and management of hypermobility syndrome: Illustrated via case studies. Journal of Manual Therapy 2008.
  10. ↑ Remvig L, Flycht L, Christensen KB, Juul-Kristensen B. Lack of konsensus on tests and criteria for generalized joint hypermobility, Ehlers–Danlos syndrome: Hypermobile type and joint hypermobility syndrome. American Journal of Medical Genetics Part A 2014.
  11. ↑ 11,0 11,1 Koppelmann K. Liigeste hüpermobiilsus. 2016. (20.01.2020)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hüpermobiilsus&oldid=6496030"