Hüdrauliline erijuhtivus

Hüdrauliline erijuhtivus ($k$; ${\tfrac {kg}{m\times s\times MPa}}$, ${\tfrac {mmol}{m\times s\times kPa}}$) iseloomustab juhtkudede (siin ksüleem) kui poorse materjali veejuhtevõimet. See on võrdeline kindla pikkuse ja ristlõike pindalaga ksüleemilõiku läbiva vee vooluhulga ja voolu tekitava rõhugradiendi (${\tfrac {dP}{dx}}$, ${\tfrac {MPa}{m}}$) suhtega. Seega on $k$ leitav oksalõigu pikkuse ($L$, m) ja vastava hüdraulilise juhtivuse ($K$) korrutamise teel, jagatud ristlõike pindalaga ($A_{s}$):

$k={\frac {KL}{A_{s}}}$

Mida suurem on hüdrauliline erijuhtivus, seda väiksem on tema pöörväärtus – eritakistus ($r$). Praktikas arvutatakse $k$ enamasti vastavalt järgmisele valemile:

$k={\frac {QL\eta }{A_{s}\Delta \Psi }}$

kus $k$ on hüdrauliline erijuhtivus ($m^{2}$), $L$ – transporditee pikkus ($m$) ja $A_{s}$ – maltspuidu ristlõikepindala ($m^{2}$), $\Delta \Psi$ – veepotentsiaalide vahe ($Pa$) ja $\eta$ – vedeliku dünaamiline viskoossus (ingl. k. dynamic viscosity; $Pa\times s$).

Vedeliku viskoossus

Hüdrauliliste mõõtmiste puhul tuleb kindlasti arvestada vedeliku viskoossusega, mis sõltub lahustunud ainete sisaldusest. Näiteks kontsentreeritud suhkrulahus on üsna viskoosne ja aeglustab märkimisväärselt voolu.

Vaata ka

• ksüleem
• hüdrauliline juhtivus
• maltspuit