Hüdrauliline erijuhtivus

Hüdrauliline erijuhtivus (; , ) iseloomustab juhtkudede (siin ksüleem) kui poorse materjali veejuhtevõimet. See on võrdeline kindla pikkuse ja ristlõike pindalaga ksüleemilõiku läbiva vee vooluhulga ja voolu tekitava rõhugradiendi (, ) suhtega[1]. Seega on leitav oksalõigu pikkuse (, m) ja vastava hüdraulilise juhtivuse () korrutamise teel, jagatud ristlõike pindalaga ()[2]:

Mida suurem on hüdrauliline erijuhtivus, seda väiksem on tema pöörväärtus – eritakistus ()[1]. Praktikas arvutatakse enamasti vastavalt järgmisele valemile[3]:

kus on hüdrauliline erijuhtivus (), – transporditee pikkus () ja maltspuidu ristlõikepindala (), – veepotentsiaalide vahe () ja – vedeliku dünaamiline viskoossus (ingl. k. dynamic viscosity; ).

Vedeliku viskoossus

muuda

Hüdrauliliste mõõtmiste puhul tuleb kindlasti arvestada vedeliku viskoossusega, mis sõltub lahustunud ainete sisaldusest. Näiteks kontsentreeritud suhkrulahus on üsna viskoosne ja aeglustab märkimisväärselt voolu[1].

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 Cruiziat, Pierre; Cochard, Hervé; Améglio, Thierry (2002). "Hydraulic architecture of trees: main concepts and results". Annals of forest science. 59 (7): 723–752.
  2. Nijsse, J.; Van der Heijden, GWAM; Van Ieperen, W.; Keijzer, C. J.; Van Meeteren, U. (2001). "Xylem hydraulic conductivity related to conduit dimensions along chrysanthemum stems". Journal of Experimental Botany. 52 (355): 319–327.
  3. Reid, Douglas EB; Silins, Uldis; Mendoza, Carl; Lieffers, Victor J. (2005). "A unified nomenclature for quantification and description of water conducting properties of sapwood xylem based on Darcy's law". Tree physiology. 25 (8): 993–1000.