Häälekõri
Häälekõri ehk hääleaparaat (ladina keeles glóttis) on paljudel organismidel kõriõõnes paiknev avaus, mis piirneb häälekurdude ja häälepiluga.[1]
Häälekõri osaleb suure tõenäosusega ka kõriõõne kaudu toimuvas kommunikatsioonis (häälitsemine).
Häälekõri areng, anatoomia, asend, kuju ja morfoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.
RoomajatelRedigeeri
MadudelRedigeeri
Madudel on häälekõri ja kui maoliik Pituophis melanoleucus välja arvata, puuduvad neil häälekurrud. Häälitsevad nad üksnes häirimise korral ehk kaitsereaktsioonina tekitades sisinat jõuliselt läbi häälekõri sisse ja välja hingates.
ImetajatelRedigeeri
KoduloomadelRedigeeri
Häälekõri koosneb limaskestaga kaetud pilkkõhredest, paarilisest häälekurrust ja nende vahele jäävast häälepilust ning paikneb kõriesikust kaudaalselt.[2]
ViitedRedigeeri
- ↑ Arne Lepp. "Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 386, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
- ↑ Enn Ernits, Esta Nahkur, "Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 213, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
VälislingidRedigeeri
- Structure and Function of the Glottis, Veebiversioon (vaadatud 05.01.2014) (inglise keeles)
- RICHARD M. LEVITAN,E. ANDREW OCHROCH, SCOW KUSH, MPH, FRANCES S. SHOFER, JUDD E. HOLLANDER, Assessment of Airway Visualization: Validation of the Percentage of Glottic Opening (POGO) Scale, ACADEMIC EMERGENCY MEDICINE September 1998. Volume 5, Number 9, 919 — 923, Veebiversioon (vaadatud 05.01.2014) (inglise keeles)