Glossa ordinaria

"Glossa ordinaria" (ka "Glossa Magna" ja "Accursiana"[1]; eesti keeles "Harilik gloss") on Bologna juristi Accursiuse koostatud keskaegne Rooma ja hilisema tsiviilõiguse glosside kogumik, millest kujunes õigushariduse alus esmalt Bolognas ja hiljem kogu Euroopas.[2]

"Glossa ordinaria"

Accursiuse koostatud "Glossa ordinarias" oli 10 400 viidet tema eelkäijate tööle. Kokku sisaldas "Glossa ordinaria" 96 940 glossi, mis olid sedavõrd ulatuslikud, et raamistasid teksti igal lehel.[3]

"Glossa ordinaria" päästis vahepeal unustusehõlma vajuva Rooma õiguse nüüdisaegse maailma jaoks. Accursiuse töö oli eriti hinnatud, kuna varasemate autoritega võrreldes juhtis ta tähelepanu vastuolulistele küsimustele ja pakkus neile vastuseid. Tema eesmärk oli seaduse tõlgendamisel vastuolusid vältida.[2]

"Glossa ordinaria" oli õigusõppes pea ainus Rooma õiguse raamat, millega tulevased juristid töötasid. Kohtutes oli sel seadusega võrdne staatus. Tolleaegne kõnekäänd kõlas Quidquid non agnoscit glossa nec agnoscit curia 'Mida ei tunnista gloss, seda ei tunnista ka kohus'.[1]

"Glossa ordinaria" oli 12. sajandil Rooma õiguse taassünni põhjus. "Glossa ordinaria" muutis Itaalia üldisemalt ja eriti Bologna keskaegse õigushariduse südameks.[3]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Charles Sumner Lobingier "Revival of Roman Law", 5 Cornell L.Q. 430 (1919–1920), lk 430–439)
  2. 2,0 2,1 C. Kleinhenz (editor). Medieval Italy: an encyclopedia. Volume 1, sv Accursius, lk 2–3.
  3. 3,0 3,1 C. Kleinhenz. sv Glossa Ordinaria: Civil Law, lk 436.