Germaani ihukaitsjad

Hauakivi Indusele, kes oli bataavist Nero ihukaitsja. [1]

Keiserlikud germaani ihukaitsjad (ladina: Germani corporis custodes[2] või Germani corpore custodes,[3] kirjanduses kasutatud ka numerus Batavorum[4] või cohors Germanorum[5]) Vana-Rooma Auliuste-Claudiuste dünastia (30 eKr – 68 pKr) keisrite isiklikud ihukaitsjad, kes pärinesid germaani suguharude (peamiselt bataavide) seast.

Kui pretoriaanid olid Rooma keisri peamised ihukaitsjad, siis Germaani ihukaitseüksus oli rohkem isiklik, mille liikmed värvati riigi eri osadest, nii et neil puudus omavaheline poliitiline ja isiklik side, nagu ka side Rooma riigi ja provintsidega.[6]

Teosest "De Bello Gallico" teame, et ka Julius Caesaril olid germaanlastest ihukaitsjad.[7][8]

Germaani ihukaitseüksuse liikmeid värvati läänegermaani keeli rääkivate germaani hõimude seast, või Rooma provintsist Germania Inferior, kust enamus värvatutest pärines bataavide hõimu hulgast.[9] aga samuti hõimude seast Reini jõe delta alalt, k.a. friiside,[10] baetasiidide[11] ja ubiidide seast.[12][13]

Vähe on teada selle üksuse ülesehitusest: pealiskirjadest on teada, et nagu mujal Rooma armee ratsaväe üksustes, oli ka seal ohvitseri auaste decurion. Üksuse täpselt suurust pole samuti teada, aga antiikallikate järgi oli tegu kohortiga, mis sel ajal koosnes ca. 500 mehest, või numerusega, mille suurus võis varieeruda. Caligula ajal võis Germaani ihukaitseüksuses olla 500 kuni 1000 meest.

Germaani vabatahtlike hinnati nende lojaalsuse ja usaldusväärsuse pärast.[14] Keisrid nagu Nero usaldasid germaanlasi eriliselt just seepärast, et nad polnud pärit Roomast.[15]

Germaani ihukaitseüksus saadeti laiali peagi pärast Teutoburgi metsa lahingut ja lahustati lõplikult Galba poolt aastal 68[5], selle üksuse Nero (valitses 54-68) toetamise pärast, kes omakorda toetas germaanlasi ihukaitsjatena.

Laialisaatmise otsus põhjustas Bataavias meelepaha, mis aitas kaasa Betaavi ülestõusu puhkemisele järgmisel aastal.[16]

Üksuse kaudseks õigusjärglaseks oli Equites singulares Augusti, mis koosnes samuti peamiselt germaanlastest värvatutest. Nad olid ilmselt nii sarnased varasema Auliuste-Claudiuste dünastia aegse ihukaitseüksusega, et said sama hüüdnime – Batavi.[17]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. National Museum of Rome, Baths of Diocletian, Rome. Inscription: Indus / Neronis Claudi / Caesaris Aug(usti) / corpor(is) custos / dec(uria) Secundi / natione Batavus / vix(it) ann(os) XXXVI h(ic) s(itus) e(st) / posuit / Eumenes frater / et heres eius ex collegio / Germanorum "Indus, bodyguard of Nero Claudius Caesar Augustus, of the Second Decuria, of the Batavian nation, [who] lived 36 years, is buried here. [The gravestone] was erected by his brother and heir, Eumenes, from the collegium of the Germans".
  2. Suetonius, Caligula 58, 3 and inscriptions.
  3. CIL VI 4340, 4342, 4343, 4437, 21068; AE (1976) 750, (1923) 73
  4. Suetonius, Caligula 43.
  5. 5,0 5,1 Suetonius, Galba 12.
  6. Webster, Graham (1985). The Roman Imperial Army of the First and Second Centuries A.D., Black, London/Oklahoma, p. 101. ISBN 0-8061-3000-8.
  7. Caesar, de bello Gallico 7, 13, 1.
  8. Roymans, Nico (2000). Germania inferior (ed. Newald and Schalles), Walter de Gruyter, Berlin. ISBN 3-11-016969-X. p. 97
  9. CIL VI 8802, 8803, 8804, 8807; AE (1952) 146, 147, 148, 149, (1968) 32
  10. CIL VI 4342, VI 4343
  11. CIL VI 8808
  12. CIL VI 8809
  13. Roymans (2000), p. 258.
  14. Suetonius, Galba 12: multisque experimentis fidelissimam.
  15. Tacitus, Annals 15, 58: Germanis, quibus fidebat princeps quasi externis.
  16. Tacitus Hist. II.5
  17. Fuhrmann, Christopher J. (2012). Policing the Roman Empire: Soldiers, Administration, and Public Order, OUP, New York, pp 128/129. ISBN 978-0-19-973784-0

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri