G-faktor

See artikkel räägib psühhomeetria mõistest; füüsika mõiste kohta vaata artiklit G-faktor (füüsika)

G-faktor (lühend ingliskeelsest väljendist „general factor“) on konstrukt, mis arenes välja kognitiivsete võimete psühhomeetrilisest uurimisest. See on muutuja, mis näitab positiivseid korrelatsioone erinevate kognitiivsete ülesannete vahel, ja seega väljendab tõsiasja, et indiviidi sooritus üht tüüpi ülesandes kaldub olema võrreldav tema sooritustega teist tüüpi kognitiivses ülesandes. G-faktor kirjeldab tüüpiliselt 40–50% inimestevahelisest variatiivsusest intelligentsustesti soorituses ja need tulemused näitavad tihti omakorda, milline võiks olla inimese g-faktor. ^[1] Mõisted nagu IQ, üldine intelligentsus, üldine kognitiivne võimekus, üldine vaimne võimekus või lihtsalt intelligentsus viitavad kognitiivsete testide sisule.^[2]

G-faktori olemasolu märkas esimesena inglise psühholoog Charles Spearman 20. sajandi alguses. Ta nägi, et laste sooritused mitmes näiliselt mitte seotud õppeaines olid omavahel positiivses korrelatsioonis ja järeldas, et see peegeldab üldist vaimset võimekust, mis mõjutab sooritust kõikides valdkondades. Spearman arvas, et vaimset sooritust saaks vaadelda ühe üldise võimekuse tegurina, mille ta nimetas g-faktoriks, ja samuti kitsamate ülesandespetsiifiliste teguritena. Praegustes intelligentsuse faktormudelites on kognitiivsed võimeid esindatud tavaliselt kolmetasandilises hierarhias, kus selle alumises osas on suur arv kitsaid faktoreid, keskmisel tasandil aga mõned üldisemad faktorid ja tipus üksainus faktor, seesama g-faktor, mis iseloomustab nende kõigi ühisosa.

Traditsiooniliselt on g-faktori uuringud keskendunud andmete psühhomeetrilisele uurimisele, kusjuures eelkõige kasutatakse faktoranalüüsi. Selle empiirilised uuringud sisaldavad ka eksperimentaalset kognitiivset psühholoogiat ja mentaalset kronomeetriat, ajuanatoomiat ja -füsioloogiat, kvantitatiivset ja molekulaarset geneetikat ning primaatide evolutsiooni. ^[3] G-faktori olemasolu on statistiliselt kindlaks tehtud, kuid siiski puudub üksmeel selles, mis põhjustab testide vahel positiivseid korrelatsioone.

Käitumisgeneetika uuringud on leidnud, et g-faktor on enamjaolt päritav. Sellel on mitmeid teisi bioloogilisi korrelaate, sealhulgas aju suurus. Samuti ennustab see individuaalseid erinevusi sotsiaalvaldkonnas, näiteks hariduse omandamisel ja töökohal hakkamasaamisel. Kuigi selle teguri kriitikud on esitanud, et g-faktorile pannakse liiga suurt rõhku, mille tõttu võidakse allahinnata teisi tähtsaid võimeid, siis hõlmavad g-faktorit enimkasutatavad kaasaegsed intelligentsusteooriad. ^[4]

Viited

↑ Kamphaus, R.W., Winsor, A.P., Rowe, E.W., & Kim, S. (2005). A history of intelligence test interpretation. In D.P. Flanagan and P.L. Harrison (Eds.), Contemporary intellectual assessment: Theories, tests, and issues (2nd Ed.) (pp. 23–38). New York: Guilford.
↑ Deary, I.J. (2001). Intelligence. A Very Short Introduction. Oxford: Oxford University Press.
↑ Jensen, A.R. (1998). The g factor: The science of mental ability. Westport, CT: Praeger. ISBN 0-275-96103-6
↑ Neisser, U., Boodoo, G., Bouchard Jr., T.J., Boykin, A.W., Brody, N., Ceci, S.J., Halpern, D.F., Loehlin, J.C. & Perloff, R. (1996). "Intelligence: Knowns and Unknowns". American Psychologist, 51, 77–101

[kamphaus2005-1] Kamphaus, R.W., Winsor, A.P., Rowe, E.W., & Kim, S. (2005). A history of intelligence test interpretation. In D.P. Flanagan and P.L. Harrison (Eds.), Contemporary intellectual assessment: Theories, tests, and issues (2nd Ed.) (pp. 23–38). New York: Guilford.

[2] Deary, I.J. (2001). Intelligence. A Very Short Introduction. Oxford: Oxford University Press.

[3] Jensen, A.R. (1998). The g factor: The science of mental ability. Westport, CT: Praeger. ISBN 0-275-96103-6

[4] Neisser, U., Boodoo, G., Bouchard Jr., T.J., Boykin, A.W., Brody, N., Ceci, S.J., Halpern, D.F., Loehlin, J.C. & Perloff, R. (1996). "Intelligence: Knowns and Unknowns". American Psychologist, 51, 77–101

[1]

[2]

[3]

[4]