Günokriitika

Günokriitika (pr la gynocritique, ingl gynocritics) on kirjanduskriitika haru, mis tegeleb ainult naisautorite loomingu analüüsimise ja tõlgendamisega, seejuures ei pea kriitik ja uuritav ise feministid olema. Naiskirjanike tekstide hindamise eesmärk ei ole otsida feminismiteooriale sobivaid ning feministlikule kirjanduskriitikale omaseid poliitilisi seisukohti, vaid koguda empiirilisi materjale naiste loodud kirjanduse ajaloo, žanrite, keelekasutuse, eri teemade ja struktuuride kohta. Selline käitumine võimaldab luua uusi kirjanduslikke mudeleid, mis ei ole surutud meesautorite loomingu vormi, traditsioonidesse ja teooriatesse.

Ajalugu

Günokriitika idee üks eelkäija on filosoof John Stuart Mill, kes juba 1869. aastal tähendas vajadust uutele mudelitele, mis arvestaksid naiste kirjandusega. Günokriitika mõiste autor on Ameerika kirjanduskriitik Elaine Showalter, kes on tuntud oma feministlike käsitluste poolest, mis on olnud progressiivsed uurimused naiste õiguste tagamisel ning naisautorite loomingu analüüsimisel. Oma tuntuimas essees – „Feministliku poeetika poole” (1979) – esitleb ta günokraatia mõistet, mille järgi tuleb naisi näidata täieõiguslike loojatena, mitte üksnes passiivsete tarbijatena.

Showalteri seisukoht iseloomustab laiemalt kogu kirjandusteadusliku feminismi teist lainet,  kui feminism asus varasemast põhjalikumalt tegelema naiste kultuurilise ja sotsiaalse identiteedi küsimusega. Teise laine lõpuaastatel ilmus palju günokriitilisi tekste, näiteks Sandra Gilberti ja Susan Gubari „Hull naine pööningul“ (1979), mis kirjeldavad naiste ärevust autorsuse pärast, kuna see on ajalooliselt olnud rohkem meestele omistatud õigus ning tegevus.

Günokriitika kui termin ei ole tänapäeval nii laialt levinud kui aastakümneid tagasi, mil Showalter selle idee sõnastas. Siiski on selle mõte ja tava endiselt oluline, sellest tulenevalt ka teosed, mis klassikalisteks günokriitika näideteks kujunesid (eespool mainitud „Hull naine pööningul“, „Feministliku poeetika poole”).