Funktsionalism (psühholoogia)
Funktsionaalne psühholoogia ehk funktsionalism on üldine psühholoogiline filosoofia, mis käsitleb vaimuelu ja käitumist aktiivsest ümbritseva keskkonnaga kohanemisest lähtuvalt.[1] Teooria pakub üldise aluspõhja nii kontrollitud eksperimentidega raskesti testitavate psühholoogiliste teooriate loomisele kui ka rakenduspsühholoogiale.
Funktsionalism kerkis Ameerika Ühendriikides 19. sajandi lõpul esile alternatiivina strukturalismile.[2] Ehkki funktsionalismist ei saanud kunagi omaette koolkonda, rajanes see strukturalistlikule psüühika anatoomia käsitlusele, andis oma panuse psüühika funktsioonide rohkemale uurimisele ning hiljem ka biheiviorismi tekkele.[2]
Ajalugu
muudaFunktsionalism 19. sajandi lõpu psühholoogias domineerinud strukturalismile vastandunud filosoofia. Üks peamisi strukturaliste Edward Titchener defineeris psühholoogiat esimest korda kui teadust vaimsest läbielamisest ja eneseteadvusest (mida pidi uurima oskusliku introspektsiooni teel).
Funktsionaalse psühholoogia rajajaks peetakse William Jamesi. Kuigi ta ei pidanud end funktsionalistiks, ei meeldinud talle ka see kuidas teadus end koolkondadeks jagas. Funktsionalismi peamised esindajad Chicago Ülikoolis olid John Dewey, George Herbert Mead, Harvey A. Carr ja eriti James Rowland Angell. Funktsionalistideks peetakse ka teist teadlaste rühma, kes tegutses Columbia Ülikoolis (James McKeen Cattell, Edward L. Thorndike ja Robert S. Woodworth) ning kes jagasid ka mõningaid oma Chicago kolleegide seisukohtadest. Egon Brunswik esindab funktsionalismi hilisemat ning Euroopaga seotud suunda. Funktsionaliste iseloomustab rõhu säilitamine teadlikul kogemisel.
Ka biheivioristid ei tunnustanud introspektsiooni meetodit, kuid nad kritiseerisid funktsionalismi omakorda seetõttu, et viimane ei põhinenud kontrollitavatel eksperimentidel ning et funktsionalistlikud teooriad oli liiga vähe prognoosivad. Biheiviorist Burrhus Frederic Skinner ei arvanud, et arutlemine selle üle, kuidas psüühika inimese käitumist mõjutab, oleks vaeva väärt: ta pidas käitumist lihtsalt õpitud vastuseks välistele stiimulitele. Ent selline biheivioristlik käsitlus kaldub eitama seda, et inimesed on võimelised juhuslikuks, ennustamatuks ja teadlikuks otsuste tegemiseks. See omakorda aga välistab funktsionalistliku idee sellest, et inimkäitumine on aktiivne protsess, mida inimene ise juhib.
On võimalik, et teadlastele pakuks suurimat empiirilist väärtust funktsionalistliku ja biheivioristliku lähenemise kombinatsioon, kuid isegi sellisel juhul on filosoofiliselt (ja füsioloogiliselt) keeruline ühendada neid kahte lähenemist ilma, et tekiks täiendavaid probleeme inimese käitumise teemadel. Näitena võib tuua järgmise kolme komponendi omavahelise seose: inimest ümbritsev keskkond, inimese autonoomne närvisüsteem (mõningate lihaste töö reguleerimine) ning inimese somaatiline närvisüsteem (vabatahtlik lihaste juhtimine). Kui biheivioristid lähtuvad lihaste mõlemat tüüpi käitumise "segust", siis funktsionalistid aga räägivad peamiselt somaatilisest närvisüsteemist. Võib väita, et kõik käitumuslikud alged on närvisüsteemis ning see omakorda ajendab kõiki inimkäitumist uurivaid teadlasi valdama põhilisi teadmisi füsioloogiast (miski, mida mõistis väga hästi funktsionalismi rajaja William James).
Funktsionalism tänapäeval
muudaEvolutsioonipsühholoogia põhineb ideel, et inimese psüühika täielikuks mõistmiseks on vaja omada teadmisi inimese arengut mõjutavatest füsioloogilistest ilmingutest. Ka eneseteadvuse evolutsiooniliste funktsioonide uurimine on aktiivne uurimisteema. Sarnaselt evolutsioonipsühholoogiaga inspireeris Charles Darwini loomuliku valiku teooria ka William Jamesi loodud funktsionalismi.[3]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Gary R. VandenBos, ed., APA Dictionary of Psychology (2006). Washington, DC: American Psychological Association.
- ↑ 2,0 2,1 "Functionalism". Encyclopædia Britannica. Encyclopædia Britannica Online. Encyclopædia Britannica, 2011. 08.03.2011.
- ↑ Schacter, Daniel L.; Wegner, Daniel & Gilbert, Daniel. 2007. Psychology. Worth Publishers. pp. 26–7.