Friederike
„Friederike” on Franz Lehári operett (Singspiel) kolmes vaatuses Ludwig Herzeri (laulusõnad) ja Fritz Löhner-Beda (faabula) libretole. Helilooja viimase loomefaasi (alates 1925. aastast) populaarsemaid, kuid keskpärasemaid teoseid enne teist maailmasõda. Pakub poeetilisi stseene sakslaste iidoli Johann Wolfgang von Goethe noorusaastatest ja põhines ajaloolistel faktidel. Teos erineb helilooja varasematest teostest selle poolest, et puudub õnnelik lõpp ja dramaatiline muusika.
Esitamise ajalugu
muudaEsmaettekanne toimus 4. oktoobril 1928 Berliini Metropol Theateris. Peaosades olid Richard Tauber (Goethe), Käthe Dorsch (Friederike) ja Curt Wespermann (Lenz).
Esietendus oli väga edukas. Samas suhtus kriitika esietendusse halvasti. Neile ei meeldinud Goethe isiku lavale toomine. Pahandati, et geenius Goethe ei saa jääda surematuks vääritus operetis. Kuid Tauber esitas rolli sedavõrd inimlikult ja kaasahaaravalt, et kriitikud taltusid. Nende suhtumine muutus ning Lehár sai ka kriitikutelt kiita. Oli väljatuleku järgsel aastal eriti edukas saksa keelt kõneleva publiku seas. Berliinis mängiti 262 ning Viinis üle 200 korras. Võeti mängukavva ka Pariisis (110 etendust), Londonis, New Yorgis, Stockholmis ja Kopenhaagenis. Tänapäeval esitatakse regulaarselt vaid saksakeelsetes maades. Eestis pole seda operetti lavastatud.
Lehár tegi „Friederike” komponeerimisel tihedat koostööd tollase saksa operetimaailma esimese armastaja, tenor Richard Tauberiga, keda algusest peale nähti ette Goethe rollis. „Friederikes” on enamus laule spetsiaalselt tema jaoks kirjutatud või kohandatud. Aastaid oli operetil publiku soosing, kuid 1930.aastate alguses sai Saksamaal võimule üks sõnakas seltskond, kellel oli selle ja veel mitmete teiste populaarsete operettide kohta oma arvamus. Natsionaalsotsialistid olid vastu, et „Friederike” oleks Berliini juhtiva operetiteatri repertuaaris. 1933. aastal keelasid nad selle tüki esitamise Saksamaal ja 1938. aastast ka Austrias. Põhjuseks polnud opereti sisu või muusika, vaid asjaolu, et libretistid olid juudid. Lehár pöördus natside propagandaministri Joseph Goebbelsi poole, et keeld maha võetaks, kuid see ei andnud tulemusi. Pärast sõda mängiti teost esialgu sageli. Siis langes see praktiliselt unustusse kuna peale tungiv muusikal tõrjus opereti üldse teatrilavadelt välja. Tänapäeval esitatakse seda operetti tervikuna isegi Saksamaal väga harva. Kuid mitmed opereti populaarsed laulud on sageli kontsertnumbrid.
Osad
muuda- Friederike Brion (sopran)
- Johann Wolfgang Goethe (tenor)
- Salomea Brion (sopran)
- Franz Lerse (tenor)
- Johann Jakob Brion (kõneroll), Sesenheimi pastor
- Magdelena Brion (alt)
- Friedrich Weylandt (tenor), Goethe sõber, üliõpilane
- Karl August (kõneroll), Saxe-Weimari suurvürst
- Salomea Brion (subrett)
- Lenz (tenor buffo)
- Madame Schöll, Friederike tädi
- Üliõpilased John Meyer, Johann Jung-Stilling ja Engelbach
Opereti sisu
muudaFriederike on tõsieluline operett ning käsitleb ühte episoodi Goethe noorpõlvest, kui ta oli armunud preestri tütresse Friederike Brioni. Tegevus toimub 1771.–1779. aastal Sesenheimis ja Strasbourgis.
I vaatus
muudaNoor luuletaja Goethe õpib Strasbourgis õigusteadust ja on kiindunud Sesenheimi pastori Jakob Brioni tütresse. Friederike ja tema õde Salomea ootavad Goethet ja tema sõpru külla. Froederike ja Goethe plaanivad ühist tulevikku. Goethe õpingukaaslast Friedrich Weyland ja Lenz tunnevad huvi Friederike õe Salomea vastu. Ühel kohtumisel Friederike ja Goethe suudlevad. Goethe polnud seda seni teha julgenud, kuna kartis, et üks teine tüdruk, kellega ta oli suudelnud, paneb kõik need needuse alla, kes poeeti suudlevad. Pärast seda, kui Goethe on oma ebausust üle saanud ja Friederike on poeedi omaks võtnud, algab lühike ja muretu armuaeg.
II vaatus
muudaGoethe on külaline Friederike ja Salomea tädi Madame Schölli salongis. Salomea on otsustanud Weylandi kasuks. Goethe plaanib sel päeval Friederiket kosida. Ta on juba sõrmused ostnud ning on kindel, et asi läheb plaanipäraselt. Poeedi sõber Weyland hoiatab Goethet liigselt Friederikesse kiindumast, sest ta ei usu neiu püsivasse armastusse. Goethe ignoreerib hoiatust.
Saabub käskjalg Weimarist ja toob kohaliku kohtu pakkumise Goethele hakata seal tööle. Goethe keeldub alguses, kuna ei soovi Alsacest ja Friederikest lahkuda. Weimari pakkumisel oli ka tingimus, et ta saab tööd vaid vallaliselt. Weyland selgitab olukorda Friederikele. Neiu saab aru, et ta takistab Goethe edasist karjääri. Raske südamega etendab ta Goethele teatrit, milles alavääristab nende armastust ning flirdib Weylandti, John Meyeri, Johann Jung-Stilling ja Engelbachiga. Vihane Goethe lahkub majast hüvasti jätmata ja läheb Weimarisse. Friederike jääb kurvana teda igatsema.
III vaatus
muudaEelnevatest sündmustest on möödunud kaheksa aastat. Goethe koos oma protežee, suurvürst Karl Augustiga külastab Sesenheimi. Ta soovib näidata suurvürstile kohta, kust tuli inspiratsioon kirjutada suurest armastusest ja paganlikust roosist. Nad külastavad ka kirikuõpetajat ning kohtuvad seal Friederikega. Neiu pole ikka veel kaheksa aasta tagustest päevade sündmustest ja lahkumineku valudest üle saanud. Goethe teab, millise ohvri Friederike temale tõi. Kuid kõik jääb sinnapaika. Vürst soovib tungivalt reisi jätkamist. Goethe ja Friederike jätavad igaveseks hüvasti. Friederike lohutab end sellega, et Goethe kuulub nüüd kogu maailmale ja seetõttu natuke ka temale.
Peamised muusikanumbrid
muuda- Friederike laul „Gott gab einen schönen Tag”
- Goethe valsilaul „O wie schön, wie wunderschön”
- Friederike laul „Gott gab einen schönen Tag”
- Lenzi laul „Lämmchen brav, Lämmchen klein”
- Ansambel „Zum Wein, zur guten stunde”
- Salomea ja Lenzi duett „Elsässer Kind”
- Goethe laul „O Mädchen, mein Mädchen”
- Friederike laul „Kleine Blumen, kleine Blätter”
- Friederike laul „Warum hast Du mich wachgeküßt”
- Friederike ja Goethe duett „Blicke ich auf Deine Hände”
- Friederike ja Goethe duett „All mein Fühlen, all mein Sehnen”
- Goethe laul „Ein Herz wie Gold so rein”
Allikad
muuda- Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
- Mark Lubbock. The Complete Book of Light Opera. London, 1962