Franjo Jelačić
Franjo Jelačić Bužimski (14. aprill 1746 – 4. veebruar 1810) oli Austria väejuht ja Horvaatia aadlik, kes osales Austria-Türgi sõjas, Prantsuse revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades.
| Franjo Jelačić | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
14. aprill 1746 Petrinja |
| Surmaaeg |
4. veebruar 1810 Zalaapát |
| Auaste | feldmarssal-leitnant |
| Juhtinud | jalaväerügement nr 62 |
| Sõjad/lahingud |
|
Ajaloolane Gunther E. Rothenberg on teda iseloomustanud kui "märkimisväärselt õnnetut ja saamatut kindralit." [1]
Sõjaväekarjääri algus muuda
Franjo Jelačić sündis 1746. aastal Horvaatias Petrinjas. 1763. aastal astus ta Austria sõjaväkke ja hakkas Banaati 1. piirivalverügemendis kadetiks. 1772. aastal ülendati ta kapteniks ning 1783. aastal majoriks. Jelačić võitles Austria-Türgi sõja ajal Horvaatias ning ülendati selle eest ooberstleitnandiks, kuna paistis sõjategevuses silma.[2]
1791. aastal viidi ta üle Ogulini piirivalverügementi ning kolm aastat juhatas ta Sluini (horvaadi Slunj) piirivalverügementi. Peatselt asus ta juhtima hiljaaegu moodustatud Horvaatia laskurkorpust (Scharfschützenkorps).[2]
Osavõtt Prantsuse revolutsioonisõdadest muuda
1793. aastal osales Jelačić oma üksusega koalitsiooniarmee koosseisus Ülem-Reini ääres sõjategevuses. 22. mail 1794 toimunud Tournay lahingus paistis ta oma vaprusega eriti silma. Lahingu ajal kaitsesid tema täpsuslaskurid ühte silda, kuid hakkasid siis Prantsuse surve all taganema. Jelačić jäi aga kohale ning kutsus oma sõdureid tagasi. Tänu tema julgusele taastati ridades kord. Hiljem osales ta veel Meisenheimi, St. Wendeli ja Würzburgi lahingus. 1. märtsil 1797 ülendati ta kindralmajoriks.[3][2]
1799. aasta sõjakäigu ajal juhatas Jelačić feldmarssal-leitnant Hotze korpuses ühte diviisi. Hiljem oli ta ka Suvorovi alluvuses.[2]
Feldkirchi lahing muuda
Pikemalt artiklis Feldkirchi lahing
Jelačići sõjaväekarjääri tipphetkeks osutus 23. märtsil toimunud Feldkirchi lahing, kus tema 5500 meest lõid tagasi 12 000-mehelise Prantsuse armee, mida juhatas André Masséna. Austria armee oli asunud kaitsepositsioonidele Feldkirchi küla ümbruses ning kaitses sinna viivat kolme teed. Prantsuse väed ründasid Austria positsioone korduvalt, kuid ükski rünnak polnud edukas. Jelačić kasutas oma arvulises vähemuses vägesid hästi ära ning asus siis ka ise vasturünnakule. Peale rasket võitlust olid prantslased sunnitud taganema. Selle võidu eest autasustati Jelačići Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga.[4][5]
29. oktoobril 1800 ülendati Jelačić feldmarssal-leitnandiks. 1802. aastal sai tast jalaväerügemendi nr 62 Inhaber. [2]
Osalus Napoleoni sõdades muuda
1805. aastal oli Jelačić ertshertsog Ferdinandi ja Karl Mack von Leiberichi armee koosseisus. Algul asusid tema sõdurite kaitsepositsioonid Biberach an der Rißis, kuid liikusid siis Macki käsul Ulmi poole.[6] Mack määras Jelačići 12. oktoobril üheks oma korpuseülemaks ning käskis siis tal erilise põhjuseta Ochsenhauseni kaudu Tirooli minna.[7]
Jelačići väed suutsid Ulmi katastroofist pääseda ning jõudsid Bodeni järve äärde.[8] Napoleon saatis tema üksust hävitama marssal Augereau koos 12 000 mehega. Nende vahel toimusid kergemad kokkupõrked ning 13. novembril alistus Jelačić Augereaule oma järelejäänud 4000-mehelise korpusega.[9] Varsti peale seda läks Jelačić erru.[2]
Osalus viienda koalitsiooni sõjas muuda
1809. aastal alanud viienda koalitsiooni sõjaks määrati erust välja toodud Jelačić Johann von Hilleri armeekorpuse diviisiülemaks.[10] Peale Austria vägede ebaedu sama aasta aprillis taganes Jelačić Salzburgi.[11]
Järgmisena määrati Jelačići 10 000-meheline diviis ertshertsog Johanni armeesse. Kui Baieri üksused 29. aprillil Salzburgi hõivasid, taandus Jelačić lõuna poole. Ta pani Baieri üksustele edukalt vastu ning saatis siis oma ratsaväe peaarmeega ühinema. Johann tahtis, et terve Jelačići vägi temaga ühineks. Johanni käsk oli aga kahtlaselt sõnastatud ning Jelačić jäi kuni 19. maini Golling an der Salzachi juurde paigale. Kui Jelačić lõpuks aru sai, kui ohtlikus olukorras ta on, asus ta kohe Grazi poole teele. Kuna ta arvas, et tema kahurväest pole mägedes kasu, saatis ta sellest suurema osa oma kolonnist ette, jättes vägede juurde vaid neli kahurit.[12][13][14]
25. mail jõudis neile järele 12 000-meheline Prantsuse üksus Paul Grenieri juhtimisel. Osapoolte vahel toimus samal päeval lahing, kus Jelačić kahur- ja ratsaväe puudumise tõttu alla jäi. Jelačić liitus seejärel oma ülejäänud vägedega ertshertsog Johanni armeega. 14. juunil võttis ta osa Raabi lahingust, kus juhatas paremal tiival 7500 meest. Tema positsioone ründasid Prantsuse ja Itaalia üksused, kelle ta suutis algul tagasi lüüa. Siiski lõppes lahing Austria kaotusega. Hiljem juhatas ta veel Wagrami lahingus diviisi, kuid kuna ertshertsog Johann jõudis lahinguväljale liiga hilja, ei saanud ka Jelačić lahingus osaleda.[15]
Franjo Jelačić läks pärast sõjakäiku erru ja suri 4. veebruaril 1810 Zalaapátis.[2]
Viited muuda
- ↑ Lk 145 (Rothenberg, 1982).
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 "Jellachich de Buzim, Franz". Vaadatud 14.06.2023.
- ↑ "Feldmarschall-Leutnant Freiherr von Jellachich de Buzim" (saksa). Vaadatud 14.06.2023.
- ↑ "About: Battle of Feldkirch". Vaadatud 14.06.2023.
- ↑ Lk 116 (Dodge, 2011).
- ↑ Lk 387, 392–393 (Kagan, 2006).
- ↑ Lk 421–423 (Kagan, 2006).
- ↑ Lk 440 (Kagan, 2006)
- ↑ Lk 214 (Smith, 1998).
- ↑ Lk 70 (Bowden, 1980).
- ↑ Lk 85–86 (Schneid, 2002).
- ↑ Lk 96 (Bowden, 1980).
- ↑ Lk 296 ja 299, 312 (Smith, 1998).
- ↑ Lk 86–87 (Schneid, 2002).
- ↑ Lk 122–123, 168 (Bowden, 1980).
Kirjandus muuda
- Dodge, Theodore Ayrault. Warfare in the Age of Napoleon: The Egyptian and Syrian Campaigns and the Wars of the Second and Third Coalitions, 1798–1805. Vol. 2. USA: Leonaur Ltd. 2011.
- Kagan, Frederick W. The End of the Old Order: Napoleon and Europe, 1801–1805. Cambridge, MA: Da Capo Press, 2006.
- Bowden, Scotty & Tarbox, Charlie. Armies on the Danube 1809. Arlington, Texas: Empire Games Press, 1980.
- Schneid, Frederick C. Napoleon's Italian Campaigns: 1805–1815. Westport, Conn.: Praeger Publishers, 2002.
- Rothenberg, Gunther E. Napoleon's Great Adversaries, The Archduke Charles and the Austrian Army, 1792–1814. Bloomington, Ind.: Indiana University Press, 1982.
- Smith Digby. The Napoleonic Wars Data Book. London: Greenhill, 1998.