Johann von Hiller
Johann Karl von Hiller (10. juuni 1754 – 10./5. juuni 1819) oli Austria väejuht ja kahuriväekindral, kes osales Prantsuse revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades.
Sõjaväekarjääri algus muuda
Johann von Hiller sündis 10. juunil 1754 Modenas aadliperekonda. Ta liitus sõjaväega 1770. aastal ning jalaväerügemendis nr 8 kadetiks. Samal aastal viidi ta aga üle tragunirügementi nr 38, kus sai leitnandiks. 1771. aastal viidi ta aga jalaväkke tagasi ning kolm aastat hiljem ostis ta endale grenzerirügemendis nr 5 kaptenikoha.[1]
Austria-Türgi sõja ajal tegutses ta Horvaatia piiril. Selle eest anti talle 15. novembril ooberstleitnandi auaste ja Maria Theresia ordeni rüütlirist. 1790. aastal kingiti Hillerile vabahärra (Freiherr) tiitel koos oobersti auastmega, kuna oli Berbiri vallutamisel välja paistnud. Samal aastal suri ka Ernst Gideon von Laudon, kes oli olnud Hilleri suur patroon. 24. veebruaril 1794 ülendati ta kindralmajoriks ning määrati Itaalias General-Kriegskommissär-ks. Selles ametis hoolitses ta vägede varustamise eest. Siiski polnud Hilleril kaasohvitseride seas eriti palju sõpru, kuna ta hoolis rohkem karjääriredelil kõrgemale ronimisest. Ka tema kaptenikoha ostu rügemendis nr 5 peeti kahtlaseks.[1]
Tegevus Prantsuse revolutsioonisõdades muuda
1796. aastal sattus ta oma ülema, krahv Wallisega, vastuollu, mistõttu viidi ta üle Baillet de Latouri armeesse. Tema uueks sõbraks kujunes ertshertsog Karl. Hiller osales 1796. aasta sõjategevuses, peale mida lahkus armeest kehva tervise tõttu.[1]
Ta naasis 1798. aastal teenistusse ning oli järgmine aasta Karli juhatuse all diviisiülem. 4. juunil osales ta esimeses Zürichi lahingus, kus sai põlvest haavata. 6. märtsil 1800 edutati ta feldmarssal-leitnandiks. Edasi teenis ta Tiroolis. Järgmisel aastal määrati ta Zagrebis ning hiljem Innsbruckis komandandiks. Lisaks sai ta jalaväerügemendi nr 2 inhaberiks.
Tegevus Napoleoni sõdades muuda
1805. aastal juhatas ta Tirooli kaitset, kuid naasis Horvaatiasse. Seal teenides sattus ta kohalike määruste üle ertshertsog Karliga tülli.[1]
1809. aastal juhatas ta VI korpust. Ta oli ka sel hetkel ainuke korpuseülem, kes polnud kõrgest aadlisoost. 21. aprillil pidas ta Lanshutis Napoleoniga lahingut, kuid kaotas selle. Hiller taganes, kuid suutis Naumarkt an der Rotti lahingus võita Prantsuse armeed. Selle eest autasustati teda Maria Theresia ordeni komtuuriristiga. Asperni-Esslingi lahingus ründas Hilleri korpus Asperni küla. Peale lahingut taganes Napoleon Lobau saarele. Hiller soovis nende vastu kohe rünnakule asuda, kuid Karl polnud sellega nõus. See tähendas, et Hilleri ja Karli vahel suurenesid aina enam vastuolud ning nende suhted halvenesid. Päev enne Wagrami lahingu algust palus Hiller, et teda korpuseülema kohalt vabastataks, Karl oli sellega kohe nõus. Siiski ülendati ta teenete eest 3. augustil 1809 feldzeugmeisteriks (kahuriväekindraliks).[1]
1813. aastal juhatas ta Itaalias prints Eugene vastu armeed. Kuigi ta võitis Eugene armeed 19. novembril San Michele lahingus, ei suutnud ta teda lõplikult võita. See põhjustas tema juhatajakohalt tagandamise (milles mängis suurt rolli Heinrich von Bellegarde). Järgmisel aastal sai ta Transilvaanias komandandiks ning jalaväerügemendi nr 53 inhaberiks.[1]
Johann von Hiller suri 5. või 10. juunil 1819 Lembergis (Lviv).[1]