Fokker C.V

Fokker C.V on Hollandis Anthony Fokkeri konstrueeritud kahepinnaline luure- ja kergepommituslennuk, mis oli üks populaarsemaid 1920. ja 1930. aastail ehitatud sõjalennukeid ning mida kasutati ka veel Teises maailmasõjas.

Fokker C.VE

Soome Fokker C.VE lennuk 1943. aasta juunis Tiiksjärvel
Tüüp	luure- ja kergepommituslennuk
Tootjad	Fokker
Riik	Holland
Toodanguarv	üle 1000
Meeskond	2
Pikkus	9,30 m
Tiivaulatus	15,30 m
Tühimass	1535 kg
Maksimaalne stardimass	2480 kg
Mootor	1 Bristol Pegasus II M2P, võimsus 462 kW (620 hj)
Tippkiirus	265 km/h
Reisikiirus	220 km/h
Lennulagi	7600 m
Lennukaugus	870 km
Relvastus	2 × 7,7 mm kuulipildujat, 260 kg pomme

Arendus ja tootmine

Fokker C.V prototüübi esmalend toimus 1924. aasta mais ning samal aastal hakati seda lennukit sarjana ehitama. Lennukit valmistati mitmes erinevas versioonis. Esimeste lennukite versioonide C.VA, C.VB ja C.VC kogutiivapindalaga võrreldes, mis olid sirge ülatiivaga ning kogutiivapindalad vastavalt 37,5 m², 40,80 m² ja 46,10 m², oli versioonil C.VD väikese V-kujuga tiivad, mille kogupindalaks oli 28,8 ruutmeetrit, C.VE tiivapindala oli 39,30 ruutmeetrit. C.VD ja C.VE versioonide alatiib oli otste poole kahanev trapetsiline. D-mudelil olid tiibade vahelised toed V-asetusega , E-mudelil kasutati N- asetusega tugesid. 1926. aastal valmistatud C.VD ja E vahetasid sama aasta detsembrist seeriatootmises vanemad mudelid välja. Väiksema tiivaulatusega D-mudel oli lisaks luureülesannete täitmisele sobilik ka 2-kohaliseks hävituslennukiks.

Kõik Fokker C.V lennukid olid segakonstruktsiooniga: riidekattega õhukeseseinalistest terastorudest keevitatud sõrestikkere ja puidust kandepindadega. Jõuallikana kasutati erinevaid mootoreid, mille võimsus jäi vahemikku 350–730 hobujõudu. Tehase väitel võis lennukil vahetada tiiva või mootori vaid tunniga.

Kasutus

Ameerika Ühendriigid

Esimene valminud C.V lennuk saadeti Ameerika Ühendriikidesse seal toimunud luurelennuki konkursile. Fokker lootis selle võita ning saada Ühendriikidest suurtellimuse. Lennuk esines Atlantic A-1 nime all, kuid lennuki kerele oli millegipärast maalitud hoopis Atlantic AO-1. Veel enne ametlikku konkurssi toimusid McCook Fieldi lennuväljal katselennud, mille põhjal tunnistati lennuk konkursitingimustele mittevastavaks. Lennuk tagastati 1926. aasta septembris Atlantic Aircraft Corporationile, kes selle omakorda järgmise aasta novembris eraisikust ostjale müüs. Juba 1929. aastal tunnistati lennuk lennukõlbmatuks.

Kaks Itaalias tehtud IMAM Ro-1 lennukit kandsid aastail 1928–1934 Itaalias Ameerika Ühendriikide eraldusmärke.

Nõukogude Liit

Teine ja kolmas seerias ehitatud Fokker C.V lennuk müüdi Nõukogude Liitu, kus neid kasutati katselennukitena. Neist teisele lennukile osteti hiljem D-mudeli tiivad, kuid rohkem NSV Liit lennukeid ei ostnud. D-tiibadega lennuk oli kasutuses kuni 1933. aastani.

Boliivia

Boliivia tellis 12. detsembril 1925 viis 520 hj Hispano-Suiza 51-52 mootoritega Fokker C.VC lennukit, mis saadi kätte järgmise aasta sügisel. Neist vaid üks võeti kohe kasutusele, ülejäänud jäid transpordikastidesse. 1927. aastal saadeti Fokkeri katselendur Emil Meinecke Boliiviasse lennukite koostamist ja lendurite väljaõpet juhendama. Lennukite kasutuselevõttu raskendas kohalike lennuväljade kehv seisukord, mistõttu tuli Hollandist tellida uued tugevamad telikud. Lennukid võeti kasutusele alles 1928. aastal, sama aasta oktoobris võeti ette lennuretk Buenos Airesesse Argentinas. Järgmisel aastal külastati Rio de Janeirot Brasiilias, sel retkel kaotati lennuõnnetuses üks lennukeist.

Fokkerid olid sel ajal koos Breguet 19 luure- ja pommituslennukitega Boliivia õhujõudude üks peamiseid lahinglennukeid. Paraguay vastu 1932–1935 peetud Chaco sõjas kaotas lahingutes Boliivia esimeste sõjanädalate jooksul kaks C.V lennukit. Ülejäänud Fokkerite kasutamisest loobuti ajavahemikus 1932. aasta detsembrist kuni 1933. aasta augustini, kuna boliivlased said Ameerika Ühendriikidest üheksa Curtiss Hawk II hävitus- ja neli kerget Curtiss Falconi pommituslennukit.

Holland

Hollandi õhujõud tellisid 1926. aastal 33 C.VD lennukit, millest enamus sai 350 hj Hispano-Suiza, kaks aga 380 hj Armstrong Siddeley mootorid. Järgmisel aastal telliti veel 26 sama tüüpi lennukit, mis nüüd aga said 450 hj Hispano-Suiza mootorid, ning 1931. aastal veel viis lennukit 500 hj Hispano-Suiza mootoritega. 1936. aastal vahetati kõigil kahe esimese tellimuse lennukeil mootorid 630 hj Rolls-Royce Kestrel VIIb ja XI vastu välja. Lennukid olid relvastatud kahe sünkroonitud 7,9 mm FN kuulipildujaga ja ühe 7,9 mm liikuval alusel Lewise kuulipildujaga vaatleja istmes.

Hollandi merelennuvägi tellis kümme ujukitel C.VW lennukit, mis hiljem ehitati ümber C.VC lennukeiks. Need olid 450 hj Hispano-Suiza mootoritega, mõned lennukid ka 400 hj Lorraine-Dietrichi mootoriga.

10. mail 1940, kui Saksamaa Hollandit ründas, oli 28 C.V lennukit endiselt veel kasutuses. Neist mõned hävitati lennuväljadel, kuid enamus lennukeist oli kasutuses luure- ja pommituslennukitena kuni sõjategevuse lõpuni. Peamiselt kasutati neid madalrünnakute sooritamiseks.

Hiina

Hiina keisririigi protektoraadil Mandžuurial oli oma lennuvägi, mida uuendati regulaarselt seoses pidevate kohalike konfliktidega. 1930. aasta mais kutsus kohalik asevalitseja Zhang Zuolin erinevaid lennukiehitajaid esitama oma pakkumisi järjekordsele sõjalennukite konkursile. Konkursi tulemusena sai Fokker tellimuse 30 C.VE luure- ja 30 D.XVI hävituslennuki tarneks. Leping allkirjastati 4. aprillil 1931. Enne lepingu allkirjastamist toimusid mõlema lennuki katsed Mandžuurias. D.XVI saabus katsetele 25. juulil ja C.V 15. augustil 1930. Kuna aga Jaapani mahitusel toimus ööl vastu 18. septembrit 1931 Mandžuurias riigipööre, siis see tellimus tühistati.

Itaalia

Itaalia firma Meriditionali oli Fokker C.V suurim litsentsi alusel tootja. Nimetuste Ro.1 ja Ro.1bis all ehitatud lennukid olid varustatud vastavalt 420 hj Bristol Jupiter ja 550 hj Piaggio litsentsi alusel ehitatud Bristol Jupiter VII mootoritega. Kokku ehitati kuni 1934. aastani 456 Ro.1 ja Ro.1bis lennukit.

Norra

Norra lennuvägi ostis 1927. aastal viis Fokker C.VE lennukit ja 42 lennuki litsentsi. Kjelleri lennukitehases valmistati 1939. aastani 15 C.VE ja 27 C.VD lennukit. Alates 1934. aastast said lennukid Norras litsentsi alusel toodetud võimsamad Armstrong Siddeley Panther mootorid. Kui Saksamaa 1940. aasta aprillis Norrat ründas, siis oli veel 40 lennukit teenistuses. Lennukid leidsid kasutust peamiselt Põhja-Norras toimunud lahingute ajal luure- ja kergete transpordilennukitena. Osa lennukeist lendas Norra okupeerimisel Rootsi ja Soome.

Rootsi

Rootsi lennuvägi ostis 1927. aastal Hollandist kaks Fokker C.VD hävituslennukit ja kaks C.VE luurelennukit, mis said Rootsis tähised J 3 ja S 6. 1928. aasta alguses tehti Fokkeriga litsentsileping, milla alusel hakati rootsi firmas Centrala Flygverkstaden Malmslätt (CFM) tootma C.VD ja C.VE lennukeid. Fokkerilt telliti samuti kuus C.VD ja neli C.VE lennukit. CFM tootis aastail 1929–1935 kokku 35 lennukit. Algul hävituslennukiks mõeldud C.VD leiti sellesse rolli siiski mitte sobivat ning 1931. aastal liigitati need lennukid samuti luurelennukeiks. Ümberliigitamise järel oli Rootsil kuus Fokkerilt ostetud ja 24 CFM toodetud S 6 lennukit (C.VE, 450 hj Bristol Jupiter VI mootoriga), kaheksa Fokkerilt ostetud ja üks CFM toodetud S 6A lennukit (C.VD, Bristol Jupiter VI mootoriga) ning kümme CFM toodetud S 6B lennukit (C.VE, 600 hj Nohab/Mercury VI mootoriga).

Soome

Kui Soome hakkas 1927. aastal otsima oma lennuväele uut luurelennukit, siis telliti Fokkerilt üks C.VE lennuk võrdluskatsete jaoks. Lennuk saadi Amsterdamis kätte 1927. aasta septembris ning toodi oktoobri alguses lennu teel Uti lennuväljale Soomes. Võrdluskatsetes osalesid veel Potez 25, VL Kotka ja Letov Š-328F. Võitjaks osutus neist viimane, kuid 11 sarilennuki ja prototüübi ostulepingust taganeti juba 1933. aastal. Tšehhi lennuki asemel otsustati siiski hankida Fokkeri luurelennukid. 1934. aastal osteti veel 13 C.VE lennukit, mis läksid Lentolaivue 12 kasutusse. 1938. aasta suvel anti need üle Lentolaivue 14-le. Talvesõja ajal 1939. aasta detsembris kinkis Rootsi veel kolm C.VE lennukit.

Talvesõja ajal lendasid C.V lennukeil Lentolaivue 14 ja 16, sooritati peamiselt luure- ja öiseid pommituslende. Veel kaks C.VD lennukit saadi 1940. aasta suvel, kui Põhja-Soomes maandusid sakslaste eest Norrast põgenenud lennukid. Jätkusõja ajal olid lennukid Lentolaivue 10 ja 14 kasutuses, mis asusid Tiiksjärvi lennuväljal. Soomes tehti viimane lend seda tüüpi lennukil 14. veebruaril 1945, kui FO-80 lendas õhujõudude kesklattu. Kõige rohkem lennutunde jõudis koguda FO-69, mis lendas kokku 1291 tundi.

Šveits

Šveitsi lennuvägi ostis Fokkerilt kuus lennukit ja aastatel 1932 kuni 1936 tootis litsentsi alusel veel 49 lennukit. Neist viimase kasutamine lõpetati alles 1954. aastal. Viimastel aastatel oli seda kasutatud märklaua puksiirlennukina. Üks C.VE lennuk asub Dübendorfi lennundusmuuseumis Zürichi lähistel.

Taani

Taani ostis Fokkerilt algul ühe 730 hj Bristol Pegasus mootoriga lennuki, millele lisaks ostis Taani hiljem veel 13 C.VE lennukit ning tootis litsentsi alusel 36 tk lisaks. Taani okupeerimise järel võttis Saksamaa need lennukid üle.

Ungari

Esimese maailmasõja järel oli Ungari kaotajate poolel ning rahulepinguga keelati neil esialgu lennuväe omamine. Alles 1920ndate keskpaiku moodustati Ungari lennundusministeerium ja hakati taaslooma lennuväge. 27. jaanuaril 1927 sõlmiti esimene leping nelja Fokker C.VD ostmiseks, mis saadi kätte juuni teises pooles. 28. mail 1928 telliti veel kolm C.VD ja üks C.VE lennuk. Lennukeid kasutati õppelennukitena lennukoolis, kuigi ametlikult olid nad kirjas kui postilennukid. 1928. aastal hankis Manfred Weiss ka õiguse 30 lennuki ehitamiseks Ungaris, samuti hangiti luba Bristol Jupiteri mootorite tootmiseks. Litsentsi alusel toodetud lennukeis tehti mitmeid väiksemaid muudatusi, näiteks said need tugevama teliku. Õnnetustes hävinenud või muudel põhjustel maha kantud lennukite asemele ehitati uued, nii valmis lisaks lubatud 30 lennukile veel 14 lennukit. 1931. aastast alates said lennukid ka relvad – kaks sünkroonitud 7,9 mm Gebauer kuulipildujat lennuki ninas ning kolmas liikuval alusel vaatleja kabiinis.

1932. aastal algas täiustatud C.VE versiooni WM-16A Budapest ehitamine. Selle jõuallikaks oli 550 hj Gnome-Rhône 9K Mistral ning tugevam kere. Sellest versioonist valmis 1935. aastal üheksa lennukit, seejärel hakati tootma Gnome-Rhône 14K Mistral Major mootoriga versiooni WM-16B Budapest II. Kumbki versioon ei osutunud eriti edukaks.

1936. aastal valmis täiustatud versioon Weiss WM-21 Sólyom, mille esmalend toimus 1937. aasta mais. Sellel versioonil oli uus kere, õhema profiiliga tiivad ning jõuallikaks taas WM.14K mootor, mis oli Gnome-Rhône 14K Mistral Major litsentsi alusel toodetud koopia. Seda versiooni telliti mitme partiina kokku 128 eksemplari ning oli kasutusel enamuses Ungari luurelennuväe üksustes. 1941. aasta suvel selle kasutusest luurelennukina loobuti, kuid lennukit kasutati kuni sõja lõpuni õppelennukina lennukoolides.

Saksamaa

Taani okupeerimisel võttis Saksamaa üle ka Taani lennuväe lennukid, teiste hulgas ka Fokker C.VE luure- ja pommituslennukid. 1943. aastal sai eestlastega mehitatud 127. luurelennugrupi 3. salk (3. Staffel der Aufklärungsgruppe 127, 3./AGr 127) omale need Fokkerid ja sama aasta oktoobris saadeti salk Venemaale, kus asus koos juba varem seal olnud 2. salgaga sooritama öiseid pommirünnakuid vastase lähitagalasse. 28. novembril 1943 moodustati Idritsa lennuväljal nende kahe salga baasil 11. öölahingulennugrupp (Nachtschlachtgruppe 11) ning senine 3./AGr 127 sai uue grupi 1. salgaks. Üksus lendas Fokker C.VE lennukeil kuni likvideerimiseni 1944. aasta oktoobris. Eesti mahajätmisel lendasid neli eesti lennuväelast kahel lennukil Rootsi. Üks Rootsi lennanud lennukeist anti 1947. aastal Taanile tagasi.

Versioonid

C.VA

(ka C.Va) luurelennuk

C.VB

(ka C.Vb) luurelennuk, ehitati 18 lennukit.

C.VC

(ka C.Vc) ründelennuk. Kasutajad: Holland 6 lennukit, Boliivia 5

C.VD

(ka C.Vd) luure- ja pommituslennuk, ka saatehävituslennuk. Kasutajad: Soome 2 lennukit, Taani 49, Ungari 68 (D ja E kokku), Holland 119 (VI, VD ja VC kokku), Norra 27, Rootsi 2, Šveits 3, Saksamaa 15 (D ja E kokku).

C.VE

(ka C.Ve) kergepommituslennuk. Kasutajad: Soome 17, Taani 31, Ungari 68 (D ja E kokku), Holland 18, Hollandi Ida-India lennuvägi 20, Saksamaa 15 (D and E kokku), Norra 46, Rootsi 51, Šveits 61.

C.VW

C.VC ujukitel versioon. Ainueksemplar.

C.VI

Hispano-Suiza mootoriga luurelennuk, 33 ehitati ümber C.VD lennukeist.

C.IX

Hispano-Suiza 12N mootoriga C.VE baasil ehitatud luurelennuk; viis ehitati Hollandi õhujõududele, üks müüdi Šveitsi.

IMAM Ro.1 and Ro.1-bis

Itaalias litsentsi alusel ehitatud kergepommituslennuk.

Manfred Weiss WM-9 Budapest

Litsentsi alusel Ungaris ehitatud Fokker C.VE

Manfred Weiss WM-11 Budapest

Litsentsi alusel Ungaris ehitatud Fokker C.VD

Manfred Weiss WM-14 Budapest

Litsentsi alusel Ungaris ehitatud Fokker C.VD

Manfred Weiss WM-16 Budapest

WM-16A 410 kW Gnome-Rhône 9K Mistral mootoriga, ehitati 9 lennukit.

WM-16B 641,3 kW Gnome-Rhône 14K Mistral Major mootoriga, ehitati samuti 9 lennukit.

Manfred Weiss WM-21 Sólyom

WM-16 edasiarendus

Välislingid

• Norra lennundusmuuseum (inglise keeles)
• Õhusõda Hollandi kohal: Fokker C.V (C.5) (inglise keeles)