Filosoofiline nõustamine
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2018) |
Filosoofiline nõustamine on kaasaegne liikumine praktilises filosoofias. Filosoofilise nõustamise praktiseerijatel on tavaliselt kas filosoofia doktori- või magistrikraad ning nad pakuvad nõustamist ja konsultatsiooni inimestele, kes otsivad filosoofilist lähenemist enda eluprobleemidele, sotsiaalsele elule või vaimsetele probleemidele. Psühholoogid ja psühhiaatrid kasutavad enda töös inimeste ravimisel ka filosoofiat, kuid filosoofilise nõustamise protsess ei ole kliiniline.
Liikumist seostatakse tihti Sokratese õpetustega. Sokrates leidis, et filosoofia on otsing hea elu leidmiseks ja arvas, et elu ilma filosoofiata ei ole väärt elu.[1]
Ajalugu muuda
Peter Koestenbaum oli üks varaseid filosoofilise nõustamise juhtfiguure. Tema 1978. aastal välja antud raamatus "The New Image of the Person: The theory and Practice of Clinical Philosophy" arutas Koestenbaum viise, kuidas filosoofilist nõustamist kasutada saaks.[2]
Saksa filosoof Gerd B. Achenbach arvas, et filosoofia ei peaks olema eraldiseisev haru ning pidas filosoofiat oluliseks osaks inimese elus. Achenbach hakkas 1981. aastal klientidele filosoofilist nõustamist pakkuma. Tema eesmärk oli luua soodne keskkond, kus inimene saaks kasutada filosoofiat, et arendada enese mõtteid asjakohastel teemadel. Aastal 1982 asutas Achenbach Saksa Koolkonna Filosoofilise Praktika ja Nõustamise jaoks ning avaldas aastatel 1984 ja 1985 sel teemal esimesed raamatud. Mõni aeg pärast seda hakkas filosoofiline nõustamine levima üle Euroopa, saavutades eriti suure populaarsuse Hollandis.[3]
Tänapäeval on maailmas mitmeid professionaalseid filosoofilise nõustamise ühinguid näiteks Prantsusmaal, Belgias, Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Suurbritannias, Itaalias, Hispaanias, Kreekas, Hollandis, Norras, Taanis, Soomes, Iirsaelis, Kanadas, Austraalias, Brasiilias, Portugalils, Koreas, Türgis, Jaapanis ja Ameerika Ühendriikides.
Eesmärgid muuda
Filosoofilise nõustamise meetodid on nõustajatel väga erinevad. Mõned nõustajad keskenduvad rohkem dialoogile. Nad usuvad, et kliendi filosoofiliste oskuste parandamisel võib olla teraapiline efekt. Teised praktiseerijad seostavad filosoofilist nõustamist aga tihedalt vaimse tervise- ja psühholoogiaga.
Ameerika Ühendriikide Filosoofilise Nõustamise Ühingu (NPCA) juhtkirja järgi aitab filosoofiline nõustaja klientidel enda uskumusi ja maailmapilti läbi filosoofia selgitada, artikuleerida, uurida ja mõista. Kliendid võivad otsida filosoofilist abi selliste muredega nagu keskeakriis, karjääri muutused, stress, enesekindlus, füüsiline haigus, surm, vananemine, ja elu mõte.[4]