Eveli Habakuk (sündinud 3. juunil 1978) on eesti matkaja ja alpinist.

Eveli Habakuk 2004. aastal.

Ta on rändur ja matkajuht, kelle väljapaistvamad saavutused on seotud mägironimisega. Esimese Eesti naisena tõusis ta Põhja-Ameerika kõrgeimale mäetipule ja teise naisena Lõuna-Ameerika kõrgeimale tipule.

Haridus- ja töökäik muuda

Habakuk lõpetas 2002. aastal Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna füsioteraapia erialal ja 2015. aastal Tallinna Ülikooli magistriõppe molekulaarse biokeemia ja ökoloogia erialal.[1][2]

Ta töötab Tallinna 32. Keskkoolis geograafiaõpetajana.[3]

Ta on osaühingu 7 versta juhatuse liige. OÜ 7 versta, mille kaubamärk on "Kulgejate klubi", korraldab Eesti-siseseid matku.[4]

Sport ja matkamine muuda

Habakuk harrastab kestvussporti, suusatamist ja matkamist. Mägimatkamise ja mägironimisega hakkas ta tegelema 1998. aastal. Samast aastast on ta Alpiklubi Firn liige. Ta viljeleb kõrgtõusude kõrval ka tehnilist alpinismi, suusaalpinismi ja kaljuronimist (eelistab ronida lubjakivil).[5]

Ta on matkanud ja roninud Suur-Kaukasuses, Väike-Kaukasuses (Bordžomi piirkonnas), Pamiiris, Tian Shanis, Alaska ahelikus (Denali), Andides, Himaalajas, Draakonimägedes, Skandinaavia mägedes (Halti, Kebnekaise), Grampiani mägedes (Ben Nevis). Mõned aastad pärast ülikooli lõpetamist elas ta Alpide jalamil, kus mägedes käimine oli veelgi lihtsam.[5]

2008. aastal võttis ta osa veematkast Eestis, sõites koos kaaslastega kajakitel 7 päevaga ümber Saaremaa.[6]

Alpinistlikud tõusud muuda

 
Evel Habakuk tõusis Aiguille du Moine tippu 2005. aastal

1997. aastal käis ta Elbruse (5642 m) tipul. 1999. aastal ronis ta Alpides Mont Blanci (4808 m) tippu.[7]

1999. aasta juulis-augustis (pärast ronimisi Alpides) võttis ta osa eestlaste ekspeditsioonist Lenini mäetippu (7134 m) Pamiiris. Klassikalise marsruudi läbimisel, mida klassifitseertakse raskuskategooriasse 5A (Vene süsteemis "raske"), jäi tal seekord tipp võtmata, kuid Lenini nõlval 7000 meetri kõrgusele jõudmine tähistas isiklikku kõrgusrekordit.[8]

3. juulil 2005 tõusis ta koos prantslase Jean-Marie Renaud'ga Aiguille du Moine (3412 m) tippu mööda idaseina keskmise raskusastmega marsruudil.[9]

2006. aastal ronis ta Andides koos prantslase Pierre-Jean Dauphant'ga kahe kuuetuhandelise mäe tippu keskmise raskuskategooria marsruutidel: 19. septembril Illimani (6438 m) ja 30. augustil Huayna Potosí (6088 m) tippu.[10]

25. mail 2007 tõusis ta esimese eestlannana Prantsuse ekspeditsiooni koosseisus Põhja-Ameerika kõrgeima mäe Mount McKinley (6168 m) tippu.[9]

30. detsembril 2007 tõusis ta Lõuna-Ameerika kõrgeima mäe Aconcagua (6960 m) tippu mööda marsruuti "False Polish Glacier".[10]

2009. aastal ronis ta koos prantslase Michel Adamiga Penniini Alpides kahe mäe tippu keskmise raskusastmega marsruutidel. 14. juulil tõusti Lagginhorni (4010 m) tippu mööda lõunaharja (raskuskategooria Alpide süsteemis AD-) ja 15. juulil Weissmiesi (4017 m) tippu mööda klassikalist marsruuti (raskuskategooria AD).[10]

2009. aasta oktoobris matkas ta koos Michel Adamiga Nepalis. 7. matkapäeval (11. oktoobril) tõusid nad populaarse trekingtipu Imja Tse (6189 m) tippu keskmise raskuskategooria marsruudil.[10]

Kõrgtõusud muuda

Tunnustus muuda

Ta on korduvalt tunnistatud Alpiklubi Firn hooaja parimate konkurssidel parima naisalpinisti vääriliseks: tehnilise alpinismi (2003, 2004, 2005, 2006, 2009) ja kõrgalpinismi kategoorias (2006, 2007, 2008, 2009).

Tsitaat muuda

  • "Kahjuks on Everest ülerahvastatud mägi, mille kohal rippuv suurte ootustega kulutatud kopsakate rahasummade vari ei jäta palju ruumi inimloomuse kaunimate külgede avastamiseks."[11]

Viited muuda

Välislingid muuda