Euroopa Liidu transpordipoliitika

Transport on oluline Euroopa Liidu majandusliku ja sotsiaalse arengu jaoks, kuna liikuvus on oluline majanduskasvu ja töökohtade loomiseks. Euroopa Liidu transpordisektor annab otseselt tööd umbes 10 miljonile inimesele ja moodustab umbes 5% Euroopa Liidu SKT-st. Tõhusad transpordisüsteemid on olulised Euroopa Liidu ettevõtete konkurentsivõime suurendamiseks EL-is ja maailma majanduses. Logistika-, transpordi- ja ladustamiskulud moodustavad Euroopa ettevõtete lõpp-produkti hinnast 10–15%.[1]Transpordipoliitika on üks esimesi ühiseid poliitika valdkondi Euroopa Liidus ja on oluline nurgakivi Euroopa integratsiooniprotsessis. See tähendab luua võrdsed konkurentsitingimused üksikutele transpordiliikidele ja erinevate transpordiliikide vahel, ning omakorda realiseerida teenuste vabadus ja avada transporditurg. Oluline ka kogu maailma mõistes, kuna Euroopa mängib jätkuvalt suurt rolli maailma majanduses ning on üks eestvedavaid piirkondi säästlikus ja keskkonda hoidvas mõtteviisis.[2]

Ajalugu muuda

Euroopa Liidu juhtorganite (komisjon, ministrite nõukogu, parlament jt) tegevus on reguleeritud Rooma kokkuleppega, mida pidevalt täiendatakse uute lepetega. Alates Rooma lepingu jõustumisest 1958. aastal on transpordipoliitika keskendunud ühtse turu loomisele, mille eesmärkideks on edendada kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vaba liikumist. Selle poliitika peamised eesmärgid on siseturu loomise lõpuleviimine, jätkusuutliku arengu tagamine, transpordivõrgustike laiendamine üle kogu Euroopa, õhuruumi parem kasutamine, ohutuse suurendamine ja rahvusvahelise koostöö edendamine. Vaatamata selgelt sõnastatud kohustusele kõrvaldada takistused konkurentsi ning toetada vaba juurdepääs turule, aastatel 1957–1985 ei teinud Euroopa transpordipoliitika midagi suurt ära.[3][4]

Ühise transpordipoliitika arengu pöördepunktiks võib pidada 1985. aastal valge raamatu koostamist, mis tõi välja, et transporditeenuste lepingutingimuste piirangud osutavad tõsiseks takistuseks avatud kaubandusele. Selle viimasest muutmisest 2011. aastal on see poliitikavaldkond olnud suunatud eri transpordiliikide harmoonilisele ja üheaegsele arengule, seda eelkõige kombineeritud transpordi osas, s.t kõikide transpordiliikide (maismaa-, vee- ja lennutranspordi) võimalikult parem ärakasutamine. Valge raamat on aluseks kõikidele Liidu transpordialastele otsustele.[4][5]

Põhiprobleemid muuda

 
Kiired transpordiliinid Euroopas

Euroopa Liidu põhiprobleemid, mida üritatakse lahendada kasutades erinevaid poliitika meetmeid:

  • kasvuhoonegaasid – EL peab 2050. aastaks transpordisektoris saavutama kasvuhoonegaaside 60% vähenemise (võrreldes 1990. aasta tasemega), kui soovime globaalset soojenemist piirata vaid 2 °C võrra. Selle eesmärgi saavutamiseks peab EL vähendama heitkoguseid 2050. aastaks 80–95% allapoole 1990. aasta taset;
  • sõltuvus naftast – transport on muutunud energiatõhusamaks, kuid see sõltub ikka veel 96% energiavajaduse osas naftast. Järgmistel kümnenditel vähenevad naftavarud ja üha enam hangitakse naftat ebastabiilsetest piirkondadest. 2050. aastaks peaks nafta hind 2005. aasta hinnatasemega võrreldes (59 dollarit barreli eest) enam kui kahekordistuma;
  • ummikud, mis mõjutavad nii maantee- kui ka lennutransporti. See läheb Euroopale maksma 1% tema aastasest SKP-st. Kuid kaubavedude osakaal on suurenemas: 2030. aastaks on see prognooside kohaselt 2005. aasta tasemega võrreldes kasvanud 40%; 2050. aastaks aga juba 50%. Ka reisijateveo mahud peaksid suurenema: 2005. aasta tasemega võrreldes 2030. aastaks 34% ning 2050. aastaks 51% rohkem;
  • infrastruktuur, mis on kogu EL-is ebaühtlaselt välja arendatud. Idapoolsemates EL-i liikmesriikides puuduvad eesmärgipäraselt ehitatud kiirraudteeliinid ning tavaraudteed on sageli halvas seisukorras;
  • konkurents – EL-i transpordisektorile pakuvad üha enam konkurentsi muude maailma piirkondade kiirestiarenevad transporditurud.

[6]

Eesti EL-i transpordipoliitika 2011–2015 muuda

Alates Eesti ühinemisest EL-iga 2004. aastal on koostatud mitu raamdokumenti selleks, et tagada ühtne valitsuste tegevus Euroopa Liidus (EL). Need dokumendid kirjeldavad Eesti Euroopa Liidu poliitikat ning määravad peamised põhimõtted nende eesmärkide saavutamisel EL-is. Raamdokument seletab ka valitsuse peamised eesmärgid erinevates poliitikavaldkondades, k.a ka transpordipoliitikas.

Peamised eesmärgid transpordipoliitikas:

Kuna Eesti asub Euroopa Liidu äärealal, aga ühendus EL-i keskosaga on puudulik, siis on oluline viia lõpuni Rail Balticu ja Via Baltica projektid, et luua moodsad ühendused Balti riikide ja ülejäänud EL-i osade vahel. Eesti EL-i poliitika eesmärk on hiljemalt 2012. aastaks Rail Balticu arendamise tegevusplaani väljatöötamine koostöös riikidega, mida Rail Baltic läbib – Läti, Leedu ja Poolaga –, ning Euroopa Komisjoniga.

Kuna EL-i jaoks on oluline ka ühtse turu välisdimensioon, siis peab tähelepanu pöörama ka naaberregioonidele ning Eesti kui EL-i ääreriigi puhul on see väga oluline, et vähendada nii kaupade kui ka reisijate veoks kuluvat aega ja ressursse. Sellele aitab tublisti kaasa e-tolli ja e-deklareerimise rakendamise suurendamine.

Lisaks füüsilisele taristule tuleb arendada ka transpordipoliitikat ennast. Eesti toetab maanteeveo-, lennundus-, raudtee- ja merendussektori jätkuvat avamist ja liberaliseerimist, et tagada EL-i transpordituru suurem integreeritus.

Järgmistel aastatel peab jätkuvalt arvesse võtma EL-i transpordipoliitika integratsiooni teiste poliitikatega, eriti neid, mis on seotud konkurentsivõime ja jätkusuutlikkusega. Kuna transpordisektor on üks suuremaid gaasiemissioonide allikaid, on eriti oluline, et transpordipoliitika kohanduks ka EL-i kliima- ja energiapoliitika eesmärkidega. Ei saa eeldada ega loota, et inimeste liikuvus peaks vähenema, siis eesmärkide täitmiseks peab tehnoloogia tegema suure sammu edasi, suurema keskkonnasäästlikkuse poole. [7]

EL-i transport 2050 muuda

Euroopa Komisjon võttis 28.03.2011 vastu ühtse transpordipiirkonna värske tegevuskava "Transport 2050", mis kava täitumisel peaks suurendama liikuvust, ning hoogustada majanduskasvu ja suurendada tööhõivet.

Nende eesmärkide saavutamiseks on vaja ümber kujundada Euroopa praegune transpordisüsteem. Vastu võetud kavas nimetatud peamised eesmärgid 2050. aastaks:

  • kasutada lennunduses 40% ulatuses vähese CO2-heitega keskkonnasäästlikke kütuseid;
  • vähendada meretranspordi heidet vähemalt 40%;
  • minna linnadevahelisel reisijate- ja kaubaveol keskmise pikkusega vahemaa puhul 50% ulatuses maanteetranspordilt üle raudtee- ja veetranspordile;
  • lõpetada linnades tavakütusega autode kasutamine;
  • kõik see aitab loodetavasti sajandi keskpaigaks vähendada transpordist tulenevat heidet 60%.[8][9]

Viited muuda

Välislingid muuda