Erling Skakke (u 1115 – 18. juuni 1179) oli Norra jarl 12. sajandil.

Erling Skakke sündis Kyrpinga-Ormi pojana. Aastail 11521155 võttis koos Orkney krahviga osa ristiretkest pühale maale. Esmalt purjetasid nad pühale maale, seejärel Konstantinoopolisse ning viimaks Rooma. Sitsiilias pidasid nad lahingut araablastega ning Erling sai kaelast haavata. Selle vigastuse tõttu jäi tema pea ühele poole viltu, millest sai ta hüüdnime Skakke ("vildakas").

Erling oli abielus kuningas Sigurd Magnussoni tütre Kristinaga, kellega sai poja Magnuse. Erling Skakke sai omale tugevaks liitlaseks Nidarosi peapiiskopi Øystein Erlendssoni, kelle abiga pani ta võimule oma poja Magnuse. Magnus Erlingsson oli aastail 1161–1184 Norra kuningas. Erling Skakke oli oma poja nooruse tõttu riigi tegelik valitseja, ning jäi võimule ka isegi pärast poja täisealiseks saamist. Oma võimu kindlustamiseks lasi ta tappa mitmed varasemate kuningate järeltulijad, kes oleksid võinud troonile pretendeerida.

1164. aastal asutas ta Halsnøy kloostri.

Kui Sverre Sigurdsson sai Birkebeinerne juhiks, algas võitlus tema ja Erlingi vahel.

Erling Skakke langes 1179. aastal Kalvskinneti lahingus. Kuningas Sverre austas langenud vastast ning pidas tema matustel kõne.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda