Tiedemann Giese

Tiedemann Bartholomäus Giese (ka Tidemann Giese; 1. juuni 1480 – 23. oktoober 1550) oli Preisimaa teoloog ning Chełmno (Kulmi) ja Ermlandi piiskop.

Hans Schencki kujutis Tiedemann Giesest, umbes 1525–1530

Giese sündis Unnast pärinevas kaupmeestesuguvõsas Danzigis, tema vend Georg Giese oli seal suurkaupmees. 1504. aastal sai Tiedemann Giesest linna toomkapiitli liige, ta oli linna püha Peetruse ja Pauluse kiriku preester koos hilisema Ermlandi piiskopi Mauritius Ferberiga. Neist said lähedased sõbrad. Tänu sellele kutsus Ferber Giese 1523. aastal Ermlandi toomkustoseks, kuus sellele eelnevat aastat oli Giese olnud Danzigis ofitsiaali ametipostil.

Ermlandi toomkapiitlis leidus tol ajajärgul mitmeid kõrgelt haritud mehi, sealhulgas ka Nicolaus Copernicus. Giesel olid astronoomiga tihedad suhted, tema vend Hermann oli Copernicuse nõoga abielus.

1530. aastatel, kui piiskop Ferberi tervis hakkas halvenema, nähti just Gieses järgmist Ermlandi piiskoppi. Kuid selle vastu oli toonane Chełmno piiskop, tuntud diplomaat ja humanist Johannes Dantiscus, kes soovis Ermlandi endale. Et tal oli ka Poola kuninga Zygmunt I toetus, siis saigi Dantiscusest 1538. aastal järgmine Ermlandi piiskop, Giesele anti aga Dantiscuse vana ametikoht Chełmnos. Giese oli sellel ametikohal 11 aastat, mille jooksul oli tema kantsleriks ajaloolane Lucas David.

1540. aastatel tekkis Giesel tõsine tüli Gniezno peapiiskopiga. Nimelt kutsuti teda 1542., 1544. ja 1547. aastal Gnieznosse provintsiaalsinodile, kuid Giese keeldus sinna minemast, viidates sellele, et tema metropolidiks pole mitte Gniezno, vaid Riia peapiiskop. Gniezno peapiiskop sellega ei leppinud ning ähvardas Gieset 1547. aastal ekskommunikatsiooni ja 3000 ungari kuldna suuruse trahviga. Seepeale otsis Giese aga tuge nii Poola kuningalt, tema kantseleiametnikelt, paavstilt, Preisimaa hertsog Albrechtilt kui ka viimase vennalt, Riia peapiiskop Wilhelmilt. Nendest kõige ühemõttelisemalt asusid Gieset toetama Albrecht ja Wilhelm, kes ei soovinud Gniezno mõjuvõimu kasvu Preisimaal. Seetõttu koostati kaalukas argumentatsioon selle kasuks, et Chełmno peaks Riia peapiiskopkonda kuuluma ning Giese salajasel palvel saatis Wilhelm Ermlandi ja Chełmno piiskoppidele ka omapoolse manitsuse, kus nõudis neilt endale ustavaks jäämist ning ähvardas vastasel korral ekskommunikatsiooni ja 5000 ungari kuldna suuruse trahviga. Samaaegselt andis ka Poola kuningas mõista, et ta pole huvitatud Chełmno minekust Gniezno alla, mistõttu viimase peapiiskop pidi tagasi tõmbuma. Giese ei läinud sinodile, selle eest teda aga ka ei trahvitud.

1549. aastal, pärast Dantiscuse surma, sai Giesest viimaks Ermlandi piiskop. Sellel ametikohal jõudis ta olla aga vähem kui kaks aastat, sest ta suri juba 1550. aastal 70-aastaselt.

Giese oli pühendunud katoliiklane, kuid otsis samas dialoogi ka protestantidega, saavutamaks kirikureformi, mis võiks läänekristluse taas ühendada. Seetõttu suhtles ta aktiivselt Rotterdami Erasmuse ja hiljem Philipp Melanchthoniga. 1540. aastatel hakkasid mõned radikaalsemad katoliiklased selles nägema aga varjatud poolehoidu luterlusele ning pärast Giese surma süüdistati teda koguni ketserluses. Giese ametijärglane, diplomaat ja teoloog Stanislaus Hosius, kaitses siiski Gieset nende süüdistuste eest.

Eelnev: Johannes Dantiscus	Chełmno piiskop 1538–1549	Järgnev: Stanislaus Hosius
	Ermlandi piiskop 1549–1550