Põhja konn
Põhja konn on Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1866. aastal kogumikus "Eesti rahva ennemuistsed jutud" ilmunud muinasjutu "Põhja konn" üleloomulikust olendist tegelane, konnataoline koletis.
"Põhja konna" aluseks on Eestiski populaarne rahvusvaheline muinasjututüüp "Lohetapja", kuid August Annisti arvates soovis Kreutzwald lohe omadused eestipärasemale olevusele üle kanda, mõeldes selleks välja põhja konna.[1]
Kreutzwald kujutab põhja konna hiiglasliku olevusena, kellel oli härja keha, konna jalad ja mao saba. Põhja konna keha oli kaetud kivist ja rauast tugevamate soomustega, tema silmad hiilanud heledamini kui küünlad. Põhja konn püüdnud kõike enda teel hävitada ning ajanud ta suust välja tuld ja suitsu. Nagu sünnib teisteski lohetapmislugudes, hävitas põhja konna noormees kavalust appi võttes.
Põhja konn teistes kirjandusteostes muuda
Andrus Kivirähki romaanis "Mees, kes teadis ussisõnu" on Põhja Konn vähemalt teose peategelase jaoks positiivne olend, kes kunagi suutis hävitada kõiki vaenulikult meelestatud võõramaalasi, kuid raamatu tegevusajal magab ta kuskil salajases koopas igavest und. Kivirähki raamatu Põhja Konn on igavene ja hävimatu, samas aga une tõttu ka täiesti tegevusvõimetu.
Viited muuda
- ↑ August Annist. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttude algupära ja kunstiline laad. Tallinn, Eesti Raamat, 1966, lk 182.